Arutlesin pisut Tarbija24.ee lehel avaldatud artikli baasil selle üle, kas CO2 emissioonil põhinev automaks oleks riigile, rahvale ja keskkonnale kasulik või kipuvad miinused plusse üles kaaluma.

Originaalartiklit saab lugeda siit: http://www.e24.ee/?id=206323

Kasu keskkonnale paistab olevat ilmselge:

1. Seadusandlik sund viib autopargi keskmise vanuse vähenemisele, mis tähendab uuemate ja säästlikumate tehnoloogiate kasutust ning seetõttu väiksemat summaarset CO2 emissiooni.

2. Riik saab täiendava tuluallika ja see on positiivne riigieelarve tasakaalu tagamise seisukohalt.

3. Muutuvad tarbimisharjumused suunavad riigi autopargi keskmise mootorivõimsuse vähenemiseni, mis omakorda viib ilmselt CO2 emissiooni vähenemiseni.

Kuid leiduvad ka mõned olulised negatiivsed aspektid ning peab ütlema, et minu jaoks kallutab see kaalukeele pigem kütuste kasutamise suuremale maksustamise, mitte niivõrd tehniliste andmete põhjal arvutatud teoreetiliste näitajate kasutamise poole:

1. Juhul, kui küsida seda maksu esmasel registreerimisel, mitte iga-aastaselt, kallinevad olulisel määral pigem kasutatud autod, kui neid riiki sisse tuua. See tähendab, et siinne autopark muutub tuntaval määral tehniliselt kehvemaks, sest 5 aastat Eestit kündnud siit uuena ostetud auto versus 5-aastane imporditud kasutatud auto näitab selgelt, et Eestist pärit auto on keskmiselt oluliselt rohkem amortiseerunud tänu kohutavale kliimale, kehvematele hooldustingimustele ja üldisele madalale rahva elatustasemele. Kasutatud autode impordi vähenemisel jääb siinne autopark seisva veena tiigis ringlema ning tänu nõrgale tehnilisele seisukorrale kujuneb ohtlikumaks inimeste tervisele ja lõppkokkuvõttes ka keskkonnale.

Võimalik lahendus:
1.1. CO2-põhine mootorsõiduki aastamaks, mitte maks esmasel registreerimisel.
1.2. Konkreetne maks mootorikütustele lisaks tänasele aktsiisile.

2. Juhul, kui CO2-põhist automaksu küsida näiteks kord aastas vms perioodi kohta, on see äärmiselt ebaõiglane autoomanike suhtes, kes kasutavad autot vaid suvekuudel või piiratud ajal aastast. Säärase ebaõiglase ahistamise alla kuuluksid nii hobiautod, kui ka need vanad masinad, mille sageli kõrgemas vanuses või naisterahvastest omanikud ajavad auto välja vaid suvekuudel, et sellega suvilavahet, turul jms kohtades käia.

Võimalik lahendus:
2.1. CO2-põhine maks, mida tasutakse vaid selle perioodi eest, millal kehtib mootorsõiduki kohustuslik liikluskindlustus.
2.2. Konkreetne maks mootorikütustele lisaks tänasele aktsiisile.

3. CO2 emissiooni baasil arvutatav tehnilistest näitajatest tulenev maks ei soodusta juhte keskkonnasäästlikumalt sõitma. Mootorite puhul on CO2-emissioonikõver väga olulisel määral sõltuvuses kasutatavast võimsusest ehk sõltub suures osas juhi jala raskusest. Kuna maksu seisukohalt vahet pole, anna gaasi kuidas soovid - kahjulik mõju keskkonnale jääb endiseks.

Võimalik lahendus:
3.1. Konkreetne maks mootorikütustele lisaks tänasele aktsiisile ja CO2 emissiooni mittearvestamine, sest CO2 tekib põletatud kütusest ja seega reguleeriks iga juht enda poolt taevasse paisatavaid heitgaase jalaraskusega palju hoolsamalt. Paratamatu autopargi amortiseerumine viib nagunii uutel tehnoloogiatel põhinevate autode kasutamisele ja pole kuigi suurt vahet, kas sunnimeetoditega saavutame autopargi keskmiseks vanuseks 5,5 aastat või 4,5 aastat, kui viimasel juhul autoomanikud tehnilistes andmetes lubatud CO2 emissioonist viimast võtavad.

Jääb üle loota, et lõpuks tehakse siiski kõiki aspekte arvesse võttev ja kõigi osapoolte jaoks võimalikult õiglane automaks, kui selline vasakpoolse maailmavaate väljendus Eesti Vabariigis üldse vajalikuks osutuma peaks.