Jätkan pärast mõnigat eemalolekut siinkohal järjejuttu, mis algas nõuannetega salongi kontrollimisest kasutatud autode ostmisel ning mis käsitleb häid kontrollivõtteid, mida tasub kasutatud auto soetamisel meeles pidada.

Tänases osas räägin pisut mootori kontrollimisest, sest ka sel puhul on toiminguid, mida saab ja tuleks teha sõltumata sellest, kas auto lastakse üle kontrollida ka mõnel teenindusel või mitte.


1. Käivita täiesti külm mootor

Enne auto autokaupluses käivitamist vaata, kas mootor on külm või mitte. Eriti talvel võib see olla oluline, sest soe mootor võib tähendada, et see on eelnevalt soojaks köetud ebameeldivate helide, lonkamise või suitsuvine vältimiseks.

Päris mittekäivituva mootoriga autot ilmselgelt ükski terve mõistusega ja probleemidest mittehuvituv müüja sulle müüa ei soovi, seetõttu on mootor arvatavasti ühtviisi käivitatav nii soojana kui täielikult külmana, küll aga võib auto mootor külmana tiksuda, longata või liigselt suitseda ning see kõik viitab kulumisele või elektroonikavigadele. Esimesed neist ei pruugi aga välja tulla ka teeninduses sooja mootorit kontrollides. 

Muide - kui täiesti külma ja kaua seisnud kasutatud auto mootori käivitamisel kostub esimese hooga paar-kolm tõukuritiksu, ei maksa sellest heituda. On loomulik, et hüdrotõukurid ei hoia õli sees igavesti ning enne kui kaua seisnud mootori õlirõhk pärast käivitamist normaalsele töötasemele üles pumbatakse ning hüdrotõukurid õliga täituvad, kostab mootorist paar heledat tiksu. Muidugi peavad tiksud koheselt ja järsku pärast käivitamist ka kaduma ning isegi väga madalatel mootoripööretel mitte tagasi tekkima. Ainult sellisel juhul saad olla kindel, et tõukurid peatselt vahetamist ei vaja.


2. Kuula soojenenud mootori helisid

Kui auto mootor on soe, tasub selle tööhäält kuulata nii tühikäigul, kui ka mootoripöördeid järsult tõstes ja ühtlaselt mõne sekundi jooksul kõrgel hoides.

Igasugused kriuksud, mis kostuvad mootori lamerihma ehk nn generaatoririhma lähedusest, võivad viidata kas pingutusrullikute, veepumba või generaatorilaagrite kulumisele. Selleks, et teada saada, kas häält teeb laager või rihm ise (mis on väga levinud ja polegi tegelikult probleem), on hea kas õlivarda vms abil töötaval mootoril paar tilka õli kukutada lamerihma tööpinnale. Kui kriuks või heli ajutiselt ära kaob, ei tule see kindlasti erinevatest laagritest, vaid rihmast endast ning vaikuse saavutamiseks oleks ehk hea vahetada lähiajal rihm, kuid enamaks puudub vajadus.

Kindlasti tasub töösooja mootoriga paar korda mootorile järsemalt gaasi gaasi anda, ise taas kõrvu teritades. Järsul gaasi andmisel mootorist kostuvad kilksud või kõrinad võivad viidata hooratta, siduri või käigukastiprobleemidele. Ühtlasi võid sel moel avastada näiteks katalüsaatori metalse lörina summutist, kui katalüsaatorielement summutis lahti olema juhtub või katalüsaator juba tühi on.


3. Kontrolli kulumise märke

Mootori enda kulumise väljaselgitamiseks on kõige lihtsam vana kooli kontrollimeetod õlivarda mootorist välja tõmbamine mootori käimise ajal. Kui õlivarda avast suitsu ei tule, siis võid rahule jääda. Kuna õlivarrast juba nagunii käes hoiad, siis vaata ka õli värvi - kui see on läbipaistmatult kollane, võib õlis sisalduda jahutusvedelik, mis omakorda viitab plokikaaneprobleemidele ning sellise õliga on auto käimisminutid juba üsna loetud. Ära sellise leiu korral väga imesta - seda on juhtunud ilmselt kõigi kasutatud autode müüjatega, sest kui auto õlirõhk on korras, ei vaevu enamus müüjaid auto mootoriõli kontrollima ja nii võibki õli ja vee segu avastamata jääda.

See, kas õli on must või läbipaistev nagu mesi, ei näita sulle samas mootori kulumise kohta suurt midagi, sest kasutatud autodel on enne müümist sageli päris vana õli sees ootuses, et uus omanik vahetab tavaliselt alati esimese asjana oma uuel autol õli ja seega ei soovi eelmine omanik seda kulutust enam enda kanda võtta.

Seisval mootoril tasub kontrollida ka õlikorki maha keerates korgi all peituvat sadet. Sealgi võib halvemal juhul olla kollast löga, mis viitab vee ja õli segunemisele ning peaks teid igal juhul ettevaatlikuks tegema. Töötava mootoriga aga õlikorgi maha keeramine auto mootori kohta midagi ei näita ning selle võiksite oma riiete ja kapotialuse määrimise vältimiseks pigem tegemata jätta!

Veel pisut kulumisest rääkides, on oluliselt kulunud mootorite nn kepsukolksude kontrollimiseks parim meetod soojal mootoril, mille pöörded tühikäigul on parasjagu madalad, järsult korraks ja imekiiresti gaasi vajutamine ja kohe maha laskmine. Kui selle peale täpselt sel hetkel, kui mootor peaks pöördeid koguma hakkama, kostub mootorist tuhme kolkse, võib see viidata väga olulisele kulumisele, mille remont on päris kallis.

Kulumise avastamiseks tasub alati vaadata summutist väljuvate heitgaaside värvi. Kui summutist lenduvad heitgaasid on mootoripöörete tõstmisel ehk maakeeli gaasi andmisel sinised, ei ole mootoriga kindlasti kõik korras. Vahet pole, kas sinist suitsu tuleb järsul gaasi andmisel ja kohe pärast käivitamist (klapisääretihendite kulumine) või ühtlasel kõrgemate pöörete hoidmisel (kolvirõngaste kulumine), igal juhul vajab mootor peatselt remonti ja targem on see töö jätta müüjale.

Must ja valge heitgaaside värv on üldiselt palju vastuvõetavam, sest järsul kiirendamisel lendub enamusel diiselautodest päris musta tahma ja sageli ei suuda suurema bensiinimootoriga autodki järsul pöörete tõstmisel kogu kütust nähtamatuks põletada. Ka valge veeaur ei pruugi olla tingimata tingitud silindrisse sattuvast jahutusvedelikust ning võib tuleneda paljudest asjadest, sealhulgas tänasest ilmast ning sellest, kui kaua auto on seisnud.


4. Kontrolli survet veesärgis

Veel üks asi, mida juba kapoti all õngitsedes teha võiks, on surve kontrollimine veesärgis. Selleks on parim mootoripöördeid mõnikümmend sekundit väga ühtlaselt umbes 2500 - 3000 pöörde juures hoida ning seejärel mootor tühikäigule lasta. Kui auto plokikaas või plokikaanetihend on vigane, kasvab surve pärast pöörete vähenemist veesärgis mõne sekundi jooksul oluliselt ning lõdvikud, mis ühendavad radiaatorit ning paisupaaki mootoriga paisuvad kivikõvaks ja neid ei ole võimalik käega mõistliku jõuga kokku pigistada.

Gaasiga mängides või mootoril tühikäigul töötada lastes ei pruugi plokikaanevead välja tulla. On juhtunud, et sellise ühtlase gaasi hoidmise ja vabastamise testi peale mõni lõdvik mootori küljest autot kontrollides üldse lahti lendab. Fakt on see, et korras mootori küljest ei irdu lõdvikud tavaliselt ilma põhjuseta ja targem on sellisest autost hoiduda. Sel juhul ei maksa heituda ka nahaalsemate müüjate jutust, et lõhkusid auto pöörete andmisega ära, sest maanteesõidul ongi enamlevinud autode mootoripöörded alati umbes sellel tasemel ja seega ei kujuta see korras autole mingit ohtu. Mõistagi ei maksa pööretega üle pingutada, kuid 2500 - 3500 pööret on igale autole täiesti ohutu töövahemik.

VÄGA TÄHTIS! Ära kunagi keera surve all oleva veesärgi (ehk kuuma mootori) paisupaagikorki järsku lahti, sest võid ennas paisupaagist välja lendava veeauru või veega väga tugevalt kõrvetada!

Siiski tasub paisupaagikork juba enne auto käivitamist korraks maha kruvida ja kontrollida, et korgi alla ja paisupaaki, jahutusvedeliku sisse ei oleks kogunenud õli, sest see võib viidata plokikaane või plokikaanetihendi veale, mis lubab mootoriõlil veega ühineda. Alati ei pruugi see koheselt rikke sümptomiks olla, kuid õli vms löga olemasolul jahutusvedelikus tasub veelgi hoolikamalt kontrollida surve puudumist veesärgis ja mootori töötemperatuuri püsimist normaalsena.


5. Kontrolli mootorit ka proovisõidul

Kui autoga õnnestub teha proovisõitu, siis on hea alustada proovisõiduga kohe, kui mootori külmalt käivitasite. Põhjus selles, et mitmed elektroonikavead, nagu lambda anduri rikked või muud toite reguleerimisprobleemid (sh nn aju rikked) avalduvad autodel ainult kas külma või sooja mootoriga ning väljenduvad mootori ebaühtlases jõulisuses kiirendamisel ehk mootori tõmblemises. Seega on külmalt proovisõitu alustades võimalik näha, kas auto mootori töös on mootori soojenemisel märgata erinevusi või mitte.

Proovisõidu ajal tasub kindlasti kontrollida ka vibratsioone sujuval paigalt võtmisel ning kiirendamisel. Harva, kuid siiski esineb juhuseid, kus manuaalkäigukastiga autode sidur teeb rappumiseta paigaltvõtu peaaegu võimatuks või kiirendamisel mõni sõlm või hooratas keresse olulist vibratsiooni edasi andma hakkab. Kõik see muudab auto kasutamise aga tulevikus üsna ebamugavaks.


6. Kontrolli, kas heitgaasid on normis

Mootori elektroonikavigade avastamiseks on mõistlik autot ostes vähemalt heitgaasid ülevaatuspunktis ära kontrollida, sest see on väga lihtne ja ei maksa palju.

Täisdiagnostika tegemine on ka täiesti mõeldav variant, kuid see ei ole nii oluline, sest kui heitgaasid on korras, mootor töötab eelnenud kontrollivõtteid arvestades ilusti ja kõrvaliste helideta, veesärgis puudub surve, proovisõit näitab, et autol on jõudu küllaldaselt, mootor ei tõmble kiirendamisel ning ei lonka tühikäigul, võib üsna julgelt arvata, et ta sõidab veel kaua.


Käesoleva osa lõpetuseks võib öelda, et mõistagi ei välista ka parima kogemuse rakendamine auto mootori kontrollimisel võimalust, et mootor peatselt remonti vajab, kuid riski vähendab see ikkagi üsna oluliselt ja üldjuhul aitab valida auto, mis korraliku hoolduse korral veel aastaid uut omanikku muretult teenib.

Ilusat suve jätku kõigile!