Kümne aasta eest valitsesid keskklassi diiselautode paremikku õigustatult kolme Saksamaa autotootja – Audi, BMW ja Mercedese mudelid A4 (B6), 3-seeria (e46) ja C-klass (w203). Ehkki tänaseks on nende autode parimad päevad möödas ja nii mõnigi võib öelda, et need autod on vanad nagu mammuti ekskrement, on kasutatud autode turul nende jääk-, aga mis peamine, tarbimisväärtus veel endiselt päris arvestatav ja siinkirjutaja tutvusringkonnas saadab eelmainitud mudeleid jätkuvalt suur menu ning oleme Karlova Autopoes ka ise sagedased nende diiselautode tarbijad.

Milline neist on aga tänasel hetkel 5000 euro eest parim valik?

Just seda üritamegi käesolevas artiklis välja selgitada. Konkreetsemalt võrdleme ennekõike mõistlikke diiselautosid ehk mudelipaletis järgmisi variante:

Audi A4 1,9 TDI (2000 – 2004) (sõltumata võimsusest)

BMW 320d (1999-2006)

Mercedes-Benz 200 CDI ja 220 CDI (2000-2004)

Miks mitte suure mootoriga sama kerega mudelid?

Suure mootoriga samad mudelid ei kvalifitseeru käesolevas võrdlustestis peamiselt seetõttu, et nende ülalpidamiskulud ei ole ligilähedaseltki sarnases hinnaklassis ning vaatamata petlikele tehnilistele andmetele muudab lisaks kulutatav kütuse hulk reaalses elus nende omamise selgelt vähemeelistatuks.

Miks BMW puhul on võrdluses ka mudeliuuendusejärgsed autod?

BMW puhul teeme erandi ja vaatleme võrdluses nii enne kui pärast 2002. aastal toimunud mudeliuuendust toodetud autosid, sest antud juhul kvalifitseeruvad ka juba uuenenud esimese otsa 3-seeria autod kriteeriumiks olevasse hinnaklassi, saavutamata sealjuures teiste mudelite ees tänu tagasihoidlikele muudatustele mingit reaalset eelist.

Miks ainult need kolm marki?

5000 euro eest on võimalik osta palju korralikke keskklassi autosid nii Volkswageni, Volvo, Fordi, Opeli, Toyota, Mazda kui Renault repertuaarist, kuid ükski neist ei küündi kasutusomadustelt, ehituskvaliteedilt või ülalpidamiskuludelt päris meie poolt võrdlusesse valitud mudelite tasemele ja olgem ausad – inimene kes soovib osta 3-seeria BMW-d, ei kaalu ilmselt kuigi sageli tõsiseltvõetava alternatiivina VW Passatit, kuigi viimane on samuti suurepärane auto ja võib paljuski pakkuda BMW-st kõrgemat tarbimisväärtust. Seega tegemist on juba eelnevalt subjektiivse kvaliteedifiltri läbinud esikolmiku ehk niiöelda premiumklassi sõidukitega.

Kas võrdluse kirjutaja eelistab mõnd mudelit teisele?

Ei eelista. Me oleme kõiki neid autosid omanud nii palju, et saame päris selgelt aru, et põhimõtteliselt on kõigi nende näol tegemist vanade pannidega, millest igaühel on omad head ja vead ning ilmselt oleme ise ka üllatunud, kui lõpuks võitja välja mõtleme, sest erinevates asjades on parimad erinevad mudelid. Milline nendest kokkuvõttes parim on, ei tea me ise ka päris hästi ja otsime kirjutamise abil sellele sama moodi vastust nagu Sina seda juttu lugedes. Seega asugem asja juurde. 

Disain on päris subjektiivne mõiste

Disaini on võimatu üheselt hinnata, sest mõnele meeldib ema, mõnele tütar. Ometi mõjub aeg omal moel disaini võimendina ja mõned uuena sarnasena näinud autod mõjuvad pärast kümmet aastat viis aastat moodsamana kui teised samal ajal toodetud. Tuleb tunnistada, et aeg ei ole ka meie poolt võrreldavatele autodele armuline olnud ja ehkki tõenäoliselt mõjus Mercedese C-klass uuena pigem elegantsemana kui Audi A4, on tänaseks jõujooned muutunud ja Audi konkreetsemad ajatud jooned on ajahambale paremini vastu pidanud.

Ei ole kahtlust, et kolmikust moodsaima mulje jätab just Audi A4 ja seda ühtviisi nii salongi kui väliskujustuse osas. MB C-klass ja BMW 3-seeria võivad näiliselt võistelda viimase koha pärast, kuid kokkuvõtvalt mõjub vaid aasta kahest vastasest varem turule tulnud e46 kerega BMW tänaseks umbes 5 aastat vanemana kui Audi A4 ja ei suuda isegi pärast 2002 aastal toimunud mudeliuuendust ikkagi liiga vanana näides konkurentidega sammu pidada.

Kui 3-seeria BMW võibki omada väliskujus hästi säilinuna mingit disaini loogilisuse eelist, siis salongi poolest on Audi sellest kaugelt üle ja C-klass oma sõltumata varustusastmest roolil asetsevate nuppude ja pisut uudsemate, kuid sealjuures elegantsete disainilahenduste tõttu üldmuljelt isegi käesolevast testist sõltumatu naisterahva silmis hinnanguliselt kenam ja kaasaegsem.

Kui W203 kerega C-klass turule ilmus, tümitati Mercedest usinalt ja kohati õigustatult tema salongimaterjalide pärast ning visuaalse kvaliteedi hindamisel võib nende osas tõesti norida. Siiski tuleb pärast kõiki neid aastaid tunnistada, et vaadeldavast kolmikust on just selles autos kasutatud materjalid osutunud vastupidavaimaks ning näevad märksa harvem sama räsitud välja nagu BMW või Audi puhul, mille salongidetailide värvitud pinnad (nt uksekäepidemed, lülitid, rooli turvapadjakate jne) pahatihti sarnaste läbisõitude juures nii kahjustatud on, et uut värvimist või asendamist vajavad.

Kui paigutame disaini alla ka tehnilised lahendused ja filigraanse insenerimõtte, tuleb tunnistada, et Mercedes on tõeliselt kvaliteetselt ehitatud auto, mis juba 13 aastat tagasi omas seadistatavaid kojusaatmistulesid, oskas ära tunda seda kui mõne tule pirn on läbi põlenud ning seda teise samas tules leiduva pirni läitmisega asendada, omas algusest peale küljepeeglitele paigutatud õrnal hoovavaijutusel kolm vilgutust tegevaid suunatulesid ja on paljude detailide osas ehitatud nii ilusti, et tekitab selle hinnaklassi auto puhul siirast imestust.

Kui Audi ei mõjuks üldmuljes kaasaegsemalt, võinuks siin kategoorias võita ka Mercedes, kuid ta mõjub ja sealjuures väga palju. Seetõttu väljub disainikategooriast meie hinnangul võitjana Audi.

1. Audi
2. Mercedes
3. BMW

Kasutusmugavuses on BMW selgelt nõrgim

Kasutusmugavuse all peame silmas auto kasutamise lihtsust ja seda kui vähe mingi auto pidev tarbimine juhti pikaajaliselt väsitab.

Meil on kõigi võrdluses olevate mudelitega kogemusi mitte pelgalt mõne proovisõidu, vaid nädalate ja kuude kaupa, mis hõlmavad intensiivset linnakasutust asjaajamisel ja mitmetuhandekilomeetriseid maanteereise läbi Balti riikide ja Poola Saksamaale ning tagasi. Selle jooksul saab selgeks, kui mõnus või kurnav võib ühe või teise sõiduki kasutamine olla ja kui tühised detailid võivad aja jooksul muutuda tõeliseks pinnuks... eeh... silmas.

Võib päris kindlalt väita, et kasutusmugavuse kategoorias on tegelikult tõsiselt võimalik võrrelda peamiselt Mercedest ja Audit. BMW kasutusmugavus on selgelt kõige tagasihoidlikum tänu pigem ahistavale salongile, ebamugavale sisenemisele ja väljumisele ning vaatamata täiesti võrreldavatele välismõõtmetele väikesele mahutavusele ja igas aspektis tunda andvale kokkusurutusele.

Audis ja Mercedeses on rohkem ruumi, nendega on lihtsam sõita, nende instrumendid ja juhthoovad toimetavad kokkuvõttes loogilisemalt ja seega ei väsita C-klassi, aga eriti A4 tarbimine omanikku nii palju. Võibolla kaotavad Audi ja Mercedes seetõttu mõnevõrra oma karismas, kuid tarbida on neid autosid muretum ja lihtsam ning seega omada mõnusam.

Kui võrrelda kõigi nende autode manuaalkäigukaste, siis ei ole küsimustki, et Audi käiguvahetus on võibolla tänu esiveole kõige juhisõbralikum ning C-klassi ja BMW juht peavad märksa tublimalt pingutama, et kaassõitjad teda ebakompetentseks ei peaks. Kokkuvõttes on kasutusmugavuse paremusjärjestus selline:

1. Audi
2. Mercedes
3. BMW

Sõiduomadused

Me ei võrdle sõiduomadusi ekstreemtingimustes ringrajal või piirsituatsioonides, sest see ei anna autost tavakasutajale mingit õiget pilti. Sõiduomaduste all mõtleme seda, kui hästi sõidab auto normaalse kasutamise juures meie teedel nii maanteel kui linnas. Ehk seda, kas auto on vaikne, sujuv, stabiilne, konkreetne, loogiline ja samas juhile andestav.

Võiks arvata, et sõidurõõmule rõhku panev BMW väljub selles kategoorias võitjana, kuid pakutav sõidurõõm saab ühtlasi tema needuseks, sest igapäevakasutuses ei jaksa autoomanik pidevalt sporti teha. Mõnikord on tarvis sõidutada vanaema, mõnikord kolleegidele sujuva sõiduga muljet avaldada, mõnikord tahaks lihtsalt roolis lõõgastuda ja mõnikord on lihtsalt närv must tagaistmelt kostuvast laste kisast või tööprobleemidest ja siis veel see käiguvahetus ka ei tule välja, eksole. Selliseid olukordi, kus autoroolis saab ainult sõidurõõmu nautimise ja auto tunnetamisega tegeleda, on päris elus nii vähe, et sellele orienteeritud auto omamine ei ole meeldiv.

Kui ringrajal või politsei eest ära sõites võiks BMW olla just see õige auto, siis tavakasutuses ta seda paraku ei ole. BMW-ga on raske ja närviline sõita ja kui originaalmõõdus kitsaste rataste korral on tema sõiduomadused meie teedel veel talutavad, siis vähegi edevama velje korral eelistaks siinkirjutaja iga kell pigem teele asuda Audi või Mercedesega.

Tänu esiveole on linnasõidus manuaalkäigukastiga kõige parem ja agiilsemat sõidustiili soosiv hoopis Audi. A4-ga on lihtne ristmikult minema pürstida ja kiiresti käike vahetada. Audi läheb kiiresti pöördesse ja on linnasõidul väga vahetu. Paraku võib temaga kohalt minema pürstides teinekord juhtuda, et mootoripöördeid ei olnud piisavalt ja masin sureb välja, jättes juhi päris rumalasse olukorda. Mercedese mootor käitub selles osas andestavamalt ja paremini lubades juhil startida võrreldamatult madalamate pööretega. Siiski, kui me võrdleme manuaalkäigukastiga autosid, siis linnasõidus on Audi kindlalt parim valik.

Kui aga kõik kolm oleksid vaatluse alla võetud automaatkäigukastiga, on linnas parim Mercedes, mille käigukast toimetab peaaegu alati loogiliselt ja millega sõites pole vahet, kas sõidad kiiresti või aeglaselt. Isegi BMW on automaatkäigukasti korral Audist linnasõidul pigem üle. Seega pole küsimustki, et kui valida manuaalkastiga linnasõiduautot, siis on parimaks A4, automaadi puhul kaaluksime pigem C-klassi.

Maanteesõidul ei ole mõistagi esiveolise auto pidev tähelepanuvajadus võrreldav tagaveolise auto suunakindluse ja stabiilsusega ja seetõttu ei ole Audist siin Mercedesele ja BMW-le konkurenti. Samuti on maanteemüra Audi A4-s meie teedel konkurentidest suurem.

Mercedese roolis võib juht madalate mootoripööretega kulgevas masinas lösutada oma istmes sadu kilomeetreid vasaku käe kahe sõrmega rooli alt kinni hoides kartmata seljavalusid või seda, et keegi temast isegi kiirteel mööda lendab, sest auto on pea ühtviisi vaikne ja stabiilne nii kiirustel 90 kui 160 km tunnis. Samal ajal tasandab vedrustus selle klassi auto kohta võrdlemisi hästi teekonarusi ja ainus, mis võib mõnikord tähelepanu nõuda, on pikirööbaste korral tee otsimine, mille vastu Mercedese insenerid pärast mudeliuuendust laiema rööpega rohtu otsisid.

Ka BMW on maanteel väga stabiilne ja hea ning istmete ergonoomikale ei saa midagi ette heita. Pigem on siin kaalukeeleks üldine ruumikus ja sõidu rahulikkus. Kui istuda autos rohkem kui 100 km, on hea kui juhil on ruumi ühe külje peal või teise külje peal lösutamiseks, vasaku jala asendite muutmiseks, ringutamiseks või kätega vehkimiseks. BMW nõuab oma juhilt korrektsemat asendit kui Mercedes. Võibolla tuleb see liiklusohutusele kasuks, aga päris võrdluses päris inimeste jaoks on maanteel mugavam Mercedese seltskonnas.

Ma tean, et veendunud esiveoliste usku lugejad hakkavad kohe rääkima meie talvest ja esiveo suurepärastest omadustest, aga hei – esiveolisi toodetakse siiski sellisena peamiselt madalate tootmiskulude tõttu, mitte selleks, et nendega hea sõita oleks. Ma ei ole tagaveolise autoga rohkem hanges kinni istunud kui esiveolisega ning me ei sõida igapäevaselt jäärada, et kümnendikud midagi määraks. Ja pealegi – selle 5 000 euro eest võib osta ka Audi Quattro ning kui nende kolme puhul sooviksime teada parimat neliveolist autot, poleks mõtet edasi kirjutada, sest A4 Quattro oleks ainus mõistlik valik.

Üldjoontes võib kõike eelnenut kokku võttes päris kindlalt öelda, et sõiduomadustelt kujuneb autode järjestus arvestades Audi tugevust linnasõidul ja Mercedese üldisi keskmisi väga häid sõiduomadusi meie võrdlustestis järgmiseks:

1. Mercedes
2. Audi
3. BMW

Ülalpidamiskulude osas pole Audile taas vastast

Mercedese ja BMW puhul on palju vähem garaaže ja juhuslikke tuttavaid, kes saaksid autole arvuti külge panna, lugeda veakoode või neid kustutada. Audi on sisuliselt Volkswagen ja seetõttu omab keskmine töökoda selle autoga rohkem kogemusi, mis omakorda teeb vigade diagnoosi ja remondi märksa odavamaks.

Nii A4-l, C-klassil kui 3-seeria BMW-l on omad nõrgad kohad, kuid üldkokkuvõttes on Audile odavate varuosade leidmine kõige lihtsam ja seega tema ülalpidamiskulud madalamad.

Audi ei roosteta, ta veermik on suhteliselt vastupidav ja mootorid kestavad päris keskmiselt. Võibolla ongi A4 selles osas kõige keskmisem auto ja ainus, mis Audi A4 puhul väga selgelt teistest vaatlusalustest mudelitest ja tema enda muudest omadustest nõrgemaks osutub, on automaatkäigukast. Seda nii kalli remondiga ja eriti riketealti Multitronic kui vähem kalli remondiga Tiptronic käigukasti puhul. Seega kui osta Audi A4, siis meie soovitusel tasub see kindlasti valida manuaalkäigukastiga või arvestada käigukasti remont juba auto soetuskuludesse, et pärast oleks kergem.

Elektroonikast rääkides võib olla üsna kindel, et tõenäoliselt paneb just Audi kõige sagedamini armatuurlaual põlema mõne veidra tule, nagu ESP või mootorielektroonika probleemidest teadaandev märgutuli ja autol ei pruugi selle tõttu üldse midagi viga olla. Hoiatustuli võib juba järgmisel käivitusel kaduda või vähemalt saab „tuttav mees arvutiga“ vea välja lugeda ja kustutada. Ja isegi kui märgutule süüdanud rike on tõesti olemas, ei ületa selle tegelik remondimaksumus tavaliselt 100 eurot, mis on kõigi pärast 2000. aastat valminud autode puhul tühine remondikulu.

BMW nõrgaks kohaks võib vaadeldava diiselmootori puhul lugeda suhteliselt sagedased mootori- (turborikked, väntvõlli murdumine) ja siduriprobleemid. Samuti ei ole e46 kerele tänaseks päris võõras rooste. Samas on ka BMW tänaseks nii vana auto, et kui just väntvõll pooleks ei murdunud, piisab remondiks mõnesajast eurost ja peaaegu ainsaks erandiks on kõigil e46 kerega diislitel kasutatud General Motors’i automaatkäigukastid, mille remont ei ole sageli mõistlik, sest garnatiiga kasutatud käigukasti leiab juba isegi koos vahetuse maksumusega kaugelt alla 1000 euro.

Mercedese nõrgimaks küljeks on rooste, mistõttu sellesse ikka jõudnud autot tõenäoliselt iga-aastaselt mõnest kohast värskendada tuleb. See on tõesti vastik probleem, sest W203 kerega C-klassi näol on tegemist praktiliselt igas muus aspektis uskumatult hästi ehitatud tööloomaga ja kui regulaarset roostega võitlemise vajadust ei oleks, võiksime konsensuslikult väita, et Mercedese omamine on remondivajaduste poolest kõige muretum, tõdeda, et Mercedes võitis ja kogu testile joone alla tõmmata.

Paraku ei ole nii läinud ja kuna võrdleme just diiselmootoriga autosid, ei saa lahenduseks pakkuda ka varianti, et tasub osta Itaaliast toodud auto, sest teatavasti ei ole Itaalia turule toodetud masinatel mootori lisasoojendust ning seetõttu on neid meie pikkade ja külmade talvede juures kehvem kasutada.

Siinsest kolmikust kõige nõrgem esisild on samuti Mercedesel. See ei valmista tõenäoliselt tänu isegi B-grupi silladetailide kaheaastasele garantiile omanikule suuremat peavalu kui Audi või BMW oma, kuid ikkagi on häiriv, kui auto iga natukese aja tagant kolisema hakkab või mitmeks tunniks remonditöökotta viia tuleb.

Kahtlemata peab ülalpidamiskulude osana käsitlema mootorite vastupidavust, kuid teisest küljest ka mootoriremondi maksumust ja just viimane on tasakaalustavaks aspektiks, mistõttu Audi omamiskulud jäävad konkurentidega võrreldes ikkagi suhteliselt madalateks. Mootoritest räägime aga lähemalt juba võrdlustesti järgmises punktis.

1. Audi
2. Mercedes
3. BMW

Kõik kolm on üliökonoomsed

Kuigi VW ehk Audi 1,9 TDI mootorid on sõltumata kilovattidest ökonoomsuse ja dünaamika poolest hämmastavad, esineb just pumppihustitega variantidel kalleid rikkeid suuremate läbisõitude korral suhteliselt sageli. Probleeminäidetena võib välja tuua pihustite kehva töö tõttu põlenud kolvid või õli ja kütuse segunemise tõttu mootori lõhkumamineku. Mootorite kestvuse poolest ei ole Audi ehk kehvem kui BMW, kuid Mercedesele jääb paraku kaugelt alla.

Mercedese mootorid kestavad uskumatult hästi ja taluvad läbisõite, mille juures Audi või BMW jõuallikas juba välja vahetatud on. Sealjuures ei tarbi need CDI ehk „common rail“ tehnoloogial põhinevad diislid rohkem kütust kui pumppihustitega TDI-d, käivad ühtlasemalt ja omavad ka madalatel pööretel paremat väändemomenti.

Kui aastaid tagasi peeti pihustite või pumbarikkeid hirmkalliteks, siis tänaseks on Mercedese kütusepumbaremont või VW pihustite probleemid võrreldavad vaid ükskõik millise 2000-te lõpul valminud auto hoolduskuludega ja seega võib peaaegu väita, et kui nende autode mootor just kokku ei jooksnud, on remont kõigi puhul suhteliselt odav.

Veendunud bensiinimootoriga sõidukite austajad toovad sageli välja, et diiselauto ei ole palju ökonoomsem kui bensiinimasin ja diislite hooldamine on kallim. See väide on vähemasti antud hinnaklassi sõidukite puhul täielikult väär, sest kõigi kolme meie poolt vaadeldava kümme ja enam aastat vana auto diiselkütusekulu maanteel jääb 5 liitri juurde sajale kilomeetrile, mootorid ei tarbi märgatavalt õli ning vähemalt alla 400 000 km läbisõidu korral vajavad hooldust pigem vaid õli ja filtrite vahetuse näol. Võrreldava võimsusega samas vanuses bensiinimootoriga autod tarbivad maanteel sarnaselt sõites pigem 7 liitrit kütust, kulutavad 10 000 km kohta ära vähemalt liitri õli ja sealjuures nõuavad mootorielektroonika osas palju rohkem tähelepanu ning kulutusi.

Ökonoomsuse osas võib väita, et Audi, Mercedese ja BMW väikeste diislite puhul ei saa üht teisele eelistada. Kõik on oma aja kohta sarnaselt üliökonoomsed. Seega jääb peamiseks argumendiks vastupidavus ja selles osas ei ole siin kategoorias Mercedesele vastast.

Olgu tõe huvides mainitud, et kui võrdleksime bensiinimootoreid, osutuks Mercedes tõenäoliselt kaotajaks, sest sel ajal toodetud Mercedese bensiinimootorid on päris ebaefektiivsed, tarbides selgelt rohkem kütust kui BMW või Audi. Praegu on aga küsimus diislites ja Mercedes on siin täielikult omas elemendis.

1. Mercedes
2. BMW
3. Audi

Kes siis lõpuks võitis?

Kuna rohkem aspekte tuleks juba pastakast välja imeda ja eeltooduga on nende autode peamised omadused praktiliselt kaetud, oleks justkui aeg öelda välja, kes võitis ja seda on väga lihtne teha. Võtame lihtsalt mudeli, mis sai enim esikohti ja selleks on...

Audi A4

Ta on kõige moodsam, kõige lihtsamini kasutatav ja kõige muretumalt omatav auto, mida pole tarvis iga natukese aja tagant värvida ja vaatamata sellele, et nagu iga auto läheb temagi mõnikord katki, ei põhjusta see omanikule ülearu suuri kulutusi.

Muidugi on kogu vaadeldud esikolmik võrreldes samasse hinna- ja suurusklassi jäävate ülejäänud tootjate diiselautodega sedavõrd hea, et korraliku eksemplari leidmisel sõidaks ja sõidabki siinkirjutaja ise ükskõik millisega neist, kuid selgub, et objektiivselt kaalutledes oleks Audi A4 kõige parem valik.

Üks lause iga auto iseloomustamiseks

Audi A4 1,9 TDI – kaasaegne, lihtsasti kasutatav ja muretult omatav kvaliteetauto.

Mercedes-Benz C200/220 CDI – kvaliteetsetest materjalidest hästi ehitatud vastupidav tööloom.

BMW 320d – hästi sõitev ilus noorteauto, mida on odav osta ja vallatu omada.