W203 kerega C-klassi Mercedes tuli turule aastal 2000 ning kergete värskendustega kestis selle tootmine 2007 aasta sügiseni. Tegemist on tänaseks üsna vananenud mudeliga, mis sattus Mercedese ajaloos perioodi, mida ei iseloomusta just kauneimate salongimaterjalide kasutus või keredetailide roostekindlus, kuid mis muus osas ei nõua endiselt rohkem omaniku tähelepanu kui ükskõik milline teine sama ajastu auto.

Sealjuures pakub korralik C-klass tõenäoliselt samal ajal toodetud konkurentidega võrreldes nii linnas kui maanteel oma klassi parimat sõidumugavust, on vaikne, piisavalt ruumikas ja isegi äärmiselt praktiline auto.

Diislid on mäekõrguselt parimad

Parimaks versiooniks antud keremudeli puhul võib kahtluseta lugeda 220 CDI, mille kilovattidest piisab normaalkasutuses auto piisavalt reipaks liigutamiseks. Samas on tegemist väga töökindla ja sealjuures tõeliselt ökonoomse mootoriga, mis sõltuvalt aastakäigust ja sellest, kas auto on varustatud kübemefiltriga või mitte, tarbib reaalselt kütust maanteel 5 - 6 liitrit 100 kilomeetri kohta. Suuremad diislid on mõistagi pisut janusemad ja kallimate hoolduskuludega, kuid üldiselt on W203 kerega Mercedestele paigaldatud diiselmootorid eranditult oma ajastu konkurentidest märgatavalt töökindlamad ja teenivad hoolast omanikku uskumatult palju kilomeetreid. Samade mootoritega sõitsid ja sõidavad meie teedel ju tänaseni taksod, mis rahaka kliendiga võinuks praeguseks juba paarkümmend ümbermaailmareisi edukalt läbi teha. 2000-te autotööstuses ei olnud sedasorti ebamõistlikult pikaajaline töökindlus enam kuigi levinud.

Olgu siinkohal öeldud, et selle ajastu Mercedese diislite puhul tasub autot ostma minnes lisaks kummaliste helide kuulamisele salongis tühikäigul lahtise ninaga diislivingu tabada. Kui see õnnestub, ei ole enamasti tegu lekkiva kollektori või mõne muu väljalaskedetailiga, vaid suure tõenäosusega vajavad vahetamist sissepritsepihustite all tihendina käivad seibid. Antud viga on CDI mootorite puhul nii levinud, et peaaegu kunagi ei õnnestu vahendajana müügiks osta diiselmootoriga Mercedest, millel mõni pihustitihenditest vahetamist ei vajaks. Õnneks pole see töö täna enam kuigi kallis ja sõltuvalt töökojast võib sellele kuluda keskmiselt kuni 100 eurot lekkiva pihusti kohta.

W203 ajastu bensiinimootorid olid küll korraliku hoolduse korral (sh mootoriketivahetus) samuti vastupidavad, ent ei hiilga mingil moel ökonoomsusega ning seetõttu on neid ka keeruline soovitada. Vaikuse ja vibratsioonivabaduse austajatele, kes sõidab peamiselt linnas ja aasta jooksul üldse mitte palju, on need mõistagi igati sobilikud. Bensiinimootoriga Mercedese soetamiskulud võivad ju olla pisut väiksemad, kuid sama moodi saab olema madalam ka tema müügihind. Ülalpidamiskulude poolest ei ole W203 diisli pidamine kallim ja seega tasub ostmisel kindlasti oma valikut korralikult kaaluda.

Käigukastid on ka väga head

Kui sedasorti Mercedest osta, tasub valida automaatkäigukast, sest need on mugavad, ei lisa suurt midagi kütusekulule ning kestavad hästi, tuues isegi rikke korral erinevalt paljudest konkurentidest juhi enamasti longates koju ära. Nii vanade Mercedeste käigukastiremont ei ole ka suuremate rikete korral enam müstiliselt kallis, jäädes tänase seisuga (vt artikli avaldamise kuupäeva) sõltuvalt probleemidest vahemikku 650 eurost 1200 euroni.

Kui aga eelistate mingil põhjusel siiski käsitsi käike valida, ei pea selle mudeli puhul enam kartma vanemate Mercedeste juurest tuttavat peaaegu üliinimlikku pingutust nõudvat käiguvahetust. W203 manuaalkäigukast toimib väga mõnusalt ja andestab juhile väiksemad eksimused siduri või gaasiga majandamisel. Veelgi enam, Mercedese diislite puhul on ka selle auto juures vaatamata turbole hämmastav, kui vintske mootoriga on tegemist isegi väga madalatel pööretel. Volkswagenitelt (ja Audidelt) tuttavat ohtu, et masin vähese gaasi tõttu ristmikul välja sureks peaaegu pole.

Salong on on aegunud, kuid vastupidav

Kui W203 kerega C-klassi 2000. aastal esitleti, mõjus selle auto disain vaatamata kohati kriitikat leidnud materjalivalikule modernsena. Paraku on vahepeal möödunud 15 aastat ja täna ei jäta toonane ülimoodne detailide kujustus enam sedavõrd värsket muljet. Siiski peab inseneride kiituseks ütlema, et kuigi salongis kasutatud materjalid võivad visuaalselt mõjuda odavapoolsetena, on need osutunud väga vastupidavaks ning seetõttu on konkurentide istmenurgad, roolid, uksekäepidemed jms kiireminikuluvad elemendid oma esteetilise välimuse ammu enne C-klassi omi minetanud.

Nagu iga vanema Mercedes puhul, kestab ka W203 mudeli salong isegi hooletu kasutamise juures väga hästi, mistõttu piisab selle mõõdukast puhastamisest ja värskendamisest ning isegi kogenud silmal on üsna keeruline hinnata, kas auto on läbinud 100 000 või 300 000 kilomeetrit. Mitte, et siinkirjutaja sellega kedagi halvale teele meelitada sooviks. Pigem viitab see tõenäosusele, et nii mõnigi hooldusraamatuta veel igati reipana näiv auto võib olla sõitnud kaks või kolm korda rohkem kui hodomeetril kirjas.

Elektroonika on üllatavalt töökindel

Arvestades tõsiasja, et W203 on elektroonika poolest igati kaasaegne auto, millelt leiab nii ohtralt turvavarustust kui elektroonilisi assistente alates tavapärasest ABS-ist ja stabiilsuskontrollist lõpetades BAS-i ehk pidurdusassistendiga, mis paanikapidurduse korral automaatselt pidurdusjõudu maksimeerib, on selle auto elektroonika isegi üllatavalt hästi ja pikaajaliselt toimiv.

Olles pikaajaliselt omanud nii ühe kui teise tootja masinaid, võib liialdamata öelda, et suhe erinevate elektrooniliste vigade tekkesageduses võrreldes sama ajastu VW või Audi mudelitega on laias laastus näiteks üks Mercedese armatuurlaual süttinud veateade kolme VAG grupi sõiduki veateate kohta. Lisades sedasorti statistikale tõiga, et W203 on sealjuures "targem" kui sama ajastu Audi A4 või 3-seeria BMW, osates näiteks esimesest tootmispäevast peale teha suunatulega kolme vilgutust, asendada läbipõlenud pirni mõnes tules teise sarnasenamõjuva pirni põlemasüütamisega ja teades üldse ilmaelust rohkem kui kõik teised selle ajastu sama klassi autod, tasub omanikul andeks anda kui meie niiskes ja ebasõbralikus kliimas mõni relee lõpuks ära kustub ja mõnekümne või kõige halvemal juhul paarisaja euro eest asendada tuleb. Nii vana auto puhul ei ole enamasti need asendamistvajavad detailid loominguliselt lähenedes ja teatud juhtudel ka kasutatud osi ärapõlgamata kuigi kallid.

Põhiliseks mureks Mercedese omamisel on pigem hoopis töökoja leidmine, kes tekkinud vea mõistliku hinnaga ja usaldusväärselt diagnoosida suudaks, sest kui VW või Audi puhul ei paneks imestama kui isegi Teie 73-aastane naabrinaine omab kaablit ja arvutit, millega ta ülepäeviti oma Passati veateateid kustutab, siis Mercedest lugeda ja mõista suutvad diagnostikud on üllatavalt haruldane liik.

Silladetailide kulu on pigem müüt

W203 kerega Mercedese silladetailide kehv vastupidavus võib osutuda tõeks, kui kasutada remondi puhul alati maailma kõige odavamaid varuosi. Vähegi kvaliteedile rõhku pannes ja sealjuures ikkagi mitte originaaldetaile kasutades aga kvalifitseerub C-klassi sildade kulu sarnasesse müüdikategooriasse, milles asusid kunagi vanemad Audi A4 autod. Loomulikult ei ole ühegi 2000-tel valmistatud keskklassi masina ülalpidamiskulud enam samal tasemel nagu 80-tel või 90-tel, kus võis mõnikord remondiarveks kujuneda isegi alla 100 euro, kuid kui arvestada paari- kolmesajaeurose väljaminekuga aastas, on seda C-klassi jaoks maa ja ilm ning kaasaegsemate autode veermikukuluga võrreldes on nimetatud summa tõeliselt tühine, jäädes samasse suurusjärku mistahes konkurendi omaga.

Roostetamine rikub kogu auto

Kogu eeltoodud kiidulaulu arvesse võttes võiks öelda, et W203 kerega Mercedes oleks justkui ideaalne vana ja odav kasutatud auto, sest mehaanika on vastupidav, elektroonikarikkeid esineb võrdlemisi harva ja salong oleks toodetud otsekui klassi või kahe võrra kangemale tööloomale. Kahjuks nii roosiline see kõik siiski ei ole ja antud meepoti suudavad täielikult rikkuda tõrvatilkadena roostetäpid, mis hakkavad sellises eas autode puhul meie kliimas antud mudeli keredetailidel peaaegu kontrollimatult paljunema.

Rooste on selle auto juures eriti enne 2004. aasta mudeliuuendust toodetud masinatel sarnaselt teistele sama ajastu Mercedestele sedavõrd suur probleem, et levivad naljad, milles Mercedeseomaniku suurim hirm lumesaha järel sõites on, et see jumala eest soolapuisturit sisse ei lülitaks või autot rooste likvideerimiseks keretöödesse viies see nii kaua töös ei oleks, et sealt, kus värvimine esimesena lõpetati, juba uuesti rooste läheb. Pole liialdus, et W203 puhul võib julgelt arvestada igal aastal 3-4 keredetaili värvimisega, et masin vähegi esteetiline välja näeks. Mõistagi saab sellegi autoga iseloomu omades ja teda hästi hoides rahuliku loomuga omanik ka roostega hakkama, kuid nõrgema närvikavaga kodanikul tasuks probleemist teades C-klassi asemel pigem mõnd teist preemiumbrändi esindav auto valida.

Lõunapoolsete riikide autosid tasub eelistada

Nii elektroonika- kui roosteprobleemide vältimiseks on ehk parim nõuanne, et igasugune vähegi lõunapoolsetest riikidest (nt Lõuna-Saksamaa, Itaalia või isegi Prantsusmaa) imporditud võibolla pisut suurema kilometraažiga Mercedes on enamasti parem valik kui väikese läbisõiduga, kuid agaralt soolatatud teedel, nt Eestis, Skandinaaviamaades, Hollandis, Šveitsis või teistes sedasorti riikides sõitnud isendid. Meie kliimat võib mõnes mõttes käsitleda soolaspreitestina, mida kasutatakse autotööstuses detailide eriti kiireks vanandamiseks ja seetõttu ei ole Mercedese puhul peamiseks probleemiks peaaegu kunagi läbisõit, vaid niiskuse, mustuse ja soola tõttu kõdunevad detailid.

Diiselmootoriga autode puhul tasub muidugi tähele panna, et päris soojadele turgudele toodetud autode mootoritele ei paigaldatud lisasoojendust, mis külma ilmaga automaatselt elektriliselt mootorit täiendavalt soojendama peaks ning see omakorda võib tähendada, et meie talvistes oludes sedasorti mootor iial töötemperatuuri saavutada ei suuda. Vastava vidina olemasolus on enne auto ostmist siiski võrdlemisi lihtne auto enda spidomeetril asuva menüü või vajadusel margiesinduse kaasabil veenduda.

Proovi ise järele

W203 kerega C-klass on tänaseks nii vana auto, et seda ostes on väga keeruline rahaliselt palju kaotada ning seetõttu võib huvi korral seda mudelit vanema auto otsijaile kindlasti soovitada. Kogemused on parimaks õpetajaks ja vaatamata tootmisajale on tegemist täiesti mõistliku Mercedesega. Sellisega, mille vähegi hoolikamal valimisel on temast lõplikult jagu saamine väga keeruline. Veelgi enam - ta suudab tänaseks isegi 15 aasta vanusena teenida omanikku päevast päeva ja kuust kuusse uskumatu jonni ja järjepidavusega, nõudes sealjuures vähemgi tähelepanu kui mitmed kaasaegsed kodumasinad.

Edu hea eksemplari leidmisel!