Ja siis küsib ta täitsa ootamatult, kas tohib selle minu kahe kuu palga maksva kleidi osta. Ja ma ei kõhkle hetkekski, vaid ütlen, et ole lahke - minu rahakott on sinu rahakott, kallis. Ja ma vaatan selja tagant ta kingade täiuslikkust, säärejooksu toonitavate sukkade siidist läiget, kleidi kontuuri, mis kulgeb lainjalt üle ta piha kuni pärlikeega kaunistatud nõtke kaelani ning lõpeb täiuslikult õlgadele langeva soenguga. Ja palun mõttes, et ta seda veel ja veel teeks. Sest ma ei kujuta ette, mida temasugune minus näha võib ja kui asi ongi vaid rahas, siis seda saab alati juurde teenida.

Seda lugu on väga keeruline kirjutada, sest mul puudub anne kirjutada nii hästi nagu W211 kerega E-klassi Mercedes seda vääriks. Aga kirjutama peab, sest keegi teine seda ka ära ei tee.

Peatselt youngtimeri ehk noore vanatehnika staatusesse pürgiv E-klass oli kindlasti oma klassi parim auto kogu tootmisaja jooksul (2002 - 2009). Muidugi tegid ka mõlemad konkurendid samal ajal suurepäraseid sõidukeid, aga ei Audi ega BMW ole ligilähedaseltki võrreldavad E-klassi saavutatud teostuse tasemega.

Loomulikult arvate nüüd, et olen lihtsalt üks kallutatud Mercedesepede ja see on kahtlemata tõsi, kuid ka objektiivset põhjust, miks W211 oli parim suurema keskklassi auto, pole tarvis üleliia hoolega otsida. Toonane Daimler-Chrysler oli lõpuks mõistnud, et on kvaliteedi osas silmini sohu vajunud (vt näiteks 2004 aastal ilmunud raamatut „die Herausforderung“) ning vana W210 kerega E-klass, mis juba tootmise ajal konservatiivsele silmale harjumatu kujustuse, materjalide kvaliteedi, tehnoloogilise teostuse ja roosteprobleemide tõttu märkimisväärset mainekahju kannatas, vajas kõrgema tasemega järeltulijat, mis pidi kliendile odavaid nippe kasutamata palju enamat pakkuma.

Võibolla viitab antud tõigale ka see omaaegne reklaam.

Suured väljakutsed tekitavad alati survet teha midagi nii head, et seda ei olegi võimalik üle trumbata. Mercedese olulisima mudelina peab iga uus E-klass olema alati väga hästi tehtud toode, kuid sedapuhku oli lähimineviku puudujääkide heastamiseks hädavajalik olla absoluutselt parim. Võibolla just seetõttu pingutati esialgu üle ja uus E-klass sai seni vaid SL-il (üks kallimaid Mercedese mudeleid) kasutatud ülimoodsad SBC pidurid ning autosse pandi kõik, mida antud hetkel teostada suudeti, kuigi see kõik ei pruukinud veel piisavalt töökindel olla. Aastal 2002 oli uus E-klass vaieldamatult oma segmendi parim auto ning vaatamata tehnilistele viperustele suutis see tiitlikohta uhkelt Audi ja BMW uue põlvkonna konkureerivate mudelite ilmumiseni hoida. Peatselt tehti ka ebausaldusväärseteks osutunud lahendustes korrektuurid ning 2006. aastal mudeliuuenduse läbinud W211 oli nüüd nii vastupidavuse kui ka teostuse osas tasemel, millele võrdsed vastased taas puudusid.

Mercedes on eelnenud ülistuslaulule vaatamata siiski üks neist markidest, millega tuleb koos elama harjuda. Ta ei lagune küll jõudsalt ning varuosadki ei maksa konkurentide omadest rohkem, kuid sellest hoolimata ei ole seda marki sõidukeid tänases Eestis sama lihtne ja odav omada kui Audit või BMW-d. Pahatihti ei osata seda sama hästi diagnoosida ja remontida ning varuosapakkujaid on vähem kui konkurentidel. Südamehaiguste ennetamise seisukohalt ei ole nii vana autoga esinduse külastamine enamasti niikuinii mõistlik ja seetõttu tuleb E-klassi omades natuke rohkem pingutada, et leida usaldusväärsed inimesed, kes nende autode hingeelu tunnevad, ja varuosamüüjad, kes ei ihu hammast Su tulevasele pankrotivarale.

Puudused võivad mõnikord olla ka eeliseks. Tänu sellele, et Mercedest on lähimatest konkurentidest veidi keerulisem hallata, on ta ka pisut huvitavam ja vähem levinud, mis omakorda tähendab, et sedasorti E-klassiga ei ole isegi vanatehnikahuviliste või teiste autoentusiastide seltskonda kohatu või piinlik sattuda. Pigem on see suhteliselt kindla tulevase klassikuna õigustatud valik igapäevaautoks, sest pole enam liiga uus, kuid on kauni joonega ja imeilusti teostatud. Igas detailis on vaatamata omaaegsetele tehnoloogilistele piirangutele märgata erakordset rõhku kvaliteedile ja elegantsele disainile ning just tänu nendele kunagistele piirangutele on see auto teatud aspektides (näiteks laes sumedalt hõõguvad lühtrid või keskkonsoolis puitpaneeli tagant välja sõitev CD-box) lausa meeldivalt vanaaegne, sest lubab aimata, et omal ajal tegid insenerid ja disainerid koostöös tõepoolest nii hea ja ilusa auto kui vähegi suutsid. Seega asub see vana E-klass justkui noore vanatehnika ja igapäevasõiduki piiril, kaldudes meie ühiskonnas küll aastal 2020 veel paraku pisut igapäevaauto poole, kuid olles sellest hoolimata korraga natuke mõlemat. Mugavaks igapäevakasutuseks on W211 piisavalt kaasaegsete sõiduomadustega, turvaline ja ökonoomne ning samal ajal on selle mudeli hinnad peagi põhja saavutamas, mistõttu ei ole erilist põhjust võimaliku hinnalanguse pärast muretsedes unetuid öid veeta.

Küll aga on põhjust veeta unetuid öötunde kuulutusteportaale kammides, sest lähemal vaatlusel selgub, et E-klassi on peaaegu võimatu osta. Probleemiks osutub seejuures kurb tõsiasi, et nagu E-klasse ikka, toodeti sedagi põlvkonda universaalkerega. Korralike sedaanide hinnaerinevus universaalidega võrreldes on aga nii tohutult suur, et isegi tugeva närvikavaga kodanikul võib Mercedesehuvi üle minna, sest näib peaaegu ületamatult keeruline uskuda, et endasuguseid idioote leidub ka siis kui seda autot ükskord uuesti müüa soovid ning motiveerida end täpselt sama varustuse, mootori ja väljalaskeaastaga auto eest mitu tuhat eurot rohkem maksma lihtsalt selle nimel, et ta poleks küürakas. Samal ajal mõjub S211 ehk universaal sedaani kõrval esteetiliselt nagu Jumalaema kiriku kellamees, mistõttu ei vääri ta alternatiivina tõsiseltvõetavat kaalumist. Sel põhjusel on nii siinkirjutaja kui ka arvatavasti tuhanded kaaskannatajad oma elust tulemusteta otsingutele ohverdatud tundide järel üldse käega löönud ning ostnud lõpuks kas lihtsamini soetatava margi ja mudeli või siis auto, mida universaalina ei toodetudki.

Hästi tehtud auto ei ole kunagi pelgalt heade sõiduomadustega tööloom. Kui peale 1950-ndaid valminud sõidukite kohta seda üldse veel öelda tohib, iseloomustaks W211 ehk sedaankerega E-klassi ilmselt ennekõike sõna "kaunis". Sõbrad teavad, et siinkirjutajale meeldib kõigist maailma autodest üle kõige W124 ehk väga vana E-klass, kuid minagi pean tunnistama, et W211 on päriselt märksa ilusam ja elegantsem. Selle järeltulija ehk W212 on kahtlemata kaasaegsem ja tehniliselt suurepärane, kuid W211 on mõnekümne aasta jooksul toodetud suhteliselt heade E-klassidega võrreldes nii väliskujustuses kui igas oma detailis tõeliselt õnnestunud ja kaunis auto. Selle disain ei ole otseselt geomeetriline, kandiline, ümar, modernne, rohmakas, ebaloogiline ega konstrueeritud, vaid on peaaegu täiuslik spagaat orgaanilise voogavuse ja rangelt kalkuleeritud funktsionaalsuse vahel. See ei ole tehnokraat, nagu e60 kerega BMW või geelpeaga iluspoiss, nagu Audi A6, vaid suudab erilise pingutuseta olla ajatult kaunis auto, mis sobib ühtviisi rahuliku elegantsiga nii Estonia teatri kui ka Stenbocki maja ette, pulma- ja matusekolonni, õhtu viimaseks autoks tehase parklasse ning taksopeatusse või hoopis sinu garaaži.

Vaatamata tõsiasjale, et veel tänagi tarbivad sama kerega autosid mõned minevikku kinni jäänud taksojuhid ja küllaldaselt leidub hiigelsuurte velgede, isepaigaldatud LED'ide ja toonklaasidega väärkoheldud eksemplare, hakkab säravilusate W211 kerega autode hulk tänavapildis tagasihoidlikuks muutuma ning kui vastu juhtub sõitma mõni tavatult ilus originaalkorras isend, sunnib see tahtmatult talle järele vaatama. Seega tasub otsimise ja hoidmise nimel pingutada, sest kui sa lõpuks enda jaoks õige juurde jõuad, temaga koos elama õpid ning teda aegajalt oma kodu ees vaatad, saad aru, et temast paremat sel maailma ajaloo etapil ilmselt ei leidunud.

Ja sa annad talle andeks tema tujud või keerulisemad probleemid, kallimad hooldused või ootamatud väljaminekud, sest teist nii kaunist, intelligentset ja elegantset kaaslast, kes suudaks sinus pidevalt sedavõrd head enesetunnet tekitada, on ühel lihtsal inimesel peaaegu võimatu leida ja kui asi ongi ainult rahas, saab seda ju tõepoolest alati juurde teenida.