W168 kerega Mercedes-Benz A-klass ehk väike armas hiiglane
Kui isegi Mercedes-Benz'i muuseum kirjutab ühe auto nostalgiapostituse juurde Facebookis, et tegu ei pruugi olla kõige kenama Mercedesega, kuid kiidab selle muid omadusi, haaravad käed tahtmatult klaviatuuri järele, sest endast väiksematele ei ole ilus liiga teha ja A-klass ei ole seda kindlasti ära teeninud.
W168 kerega Mercedes-Benz A-klassi toodeti 1997 aastast 2004 aastani ja Mercedese jaoks täiesti uudse mudeli elu algus kujunes vaid kolm päeva peale esitlust Rootsi ajakirjanike käes äpardunud nn põdrakatse tõttu äärmiselt raskeks. Autode tootmine peatati, kõik juba toodetud autod kutsuti täiustamiseks tagasi ning võrdlemisi kõrge raskuskeskmega masina sarnastel tingimustel ümbermineku võimatuks muutmiseks lisati standardvarustusse stabiilsuskontroll ja muudeti rehvide laiust ning vedrustust, mistõttu muutus auto märkimisväärselt jäigemaks ning kehvade teeolude puhul kahtlemata ebameeldivamaks.
Lisaks pehmele vedrustusele oli W168 kõrge raskuskeskme ja põdrakatse käigus ümbermineku üheks põhjuseks siiski osaliselt tõsiasi, et A-klass oli algusest peale mõeldud saama ka seeriatootmiskõlbulikuks elektriautoks ning masina topeltpõhi kavandati muuhulgas mahutama uudseid keraamilisi akusid. Tehniliste probleemide ja kõrge omahinna tõttu sellest kõigest siiski loobuti, põhi jäigi tühjaks ning see muutis auto raskuskeskme ebamõistlikult kõrgeks.
Pioneeridel on alati raske ja A-klass oli oma segmendis täielik teerajaja, millel kuni Audi A2 ilmumiseni aastal 1999 konkurendid sisuliselt puudusid. W124 kerega E-klassi ja W140 kerega S-klassi "viimaseks õigeks Mercedeseks" pidavate ning suuremat pilti mitteaduvate konservatiivide arvates ei olnud A-klass muidugi üldse mingi Mercedes ja sama seltskonna arvates ei peaks Mercedes üldse selliseid autosid tootma, kuid Daimler-Benz'i jaoks oli tänu mudelite ning klientuuri lootusetule vananemisele 1990-te alguseks kujunenud ummikseisu tõttu uutes suundades liikumine täiesti möödapääsmatu. Kui aastal 1987 müüs Mercedes 604 447 sõiduautot, siis vaatamata vabanevale Ida-Euroopale, oli see number aastaks 1993 kahanenud 486 239 autole ning kui Mercedes ei soovinud hääbuda nišitootjaks, olid muudatused nii klientide kui toodete struktuuris ellujäämise seisukohalt vältimatud.
Maailm oli muutunud, muutuma pidi ka Mercedes ja tema klientuur ning selle totaalse muutumise üheks võtmefiguuriks pidi saama kompaktne linnaauto, mille kontseptsiooni nimega Vision A 93 tutvustati maailmale juba 1993 aasta Frankfurti autonäitusel. Uus suund pälvis loomulikult ohtrasti kriitikat ning suur osa ajakirjandusest leidis silmi pööritades, et kontserni juhtkond on ilmselt aru kaotanud ja margi väärtused täielikult hüljanud. Teades ajaloolist tausta, ei tasu seda, mida A-klass Mercedesele tähendas, selles mudelis vaid "väikest mõttetut ebamercedest" nähes siiski alahinnata, sest tegu on väikese hiiglasega, kelle õlule pandi suur osa kontserni ümberpööramisest ja ellujäämisstrateegiast ning A-klass suutis kriitikale vaatamata oma ülesande eeskujulikult täita.
Tõsi, kui W168 kerega A-klass lõpuks aastal 1997 seeriatootmisse jõudis, kiitis ajakirjandus selle küll heaks, kuid Mercedese uue väikseima ja odavaima auto teostus ning materjalivalik jättis hinnasurve tõttu kohati selgelt soovida.
On keeruline näha ilu tütarlapses, kelle näo- ja kehakuju on vaimustav, kuid nahk armiline ja seljas kõige odavamast kangast hilbud. Võib öelda, et ka A-klass on veel Bruno Sacco juhtimise all loodud kaunitariks, mille ilu suudavad paraku näha vaid need, kes piisavalt tähelepanelikult vaatavad, sest sel juhul õnnestub ignoreerida ilmselt veel aastaid Ferdinand Piechi magadeski kõva häälega naerma ajanud paneelivahedest ja odavatest salongiplastikutest ning märgata olulist. Siinkirjutajal puudub igasugune teadmine tööstusdisainist ja kindlasti ei oska ma tabada kolmandikkugi disainimeeskonna poolt kavandatust, kuid isegi minusugusel piisab vaid hoolega roosade prillide abil tehnoloogiliste võimaluste ja odavama teostuse huvides tehtud mööndustest mööda vaadata ning W168 muutub uskumatult nutikalt disainitud ilusaks väikeautoks, mille väliskujustuses nähtavad jooned jooksevad ühtse ja loogilisena üle erinevate detailide ning millel on selgelt kogu autot läbiv detailideni põhjendatud geomeetriline kontseptsioon. Ja mul ei ole sealjuures aimugi, mida ma just ütlesin.
Nii nagu inimeste puhul - kui sa kedagi tundma õpid ning ta väikestest vigadest mööda vaatama hakkad, ei ole armumine tavaliselt enam kaugel. A-klass on teda natuke lähemalt tundma õppides vaatamata oma mõningatele puudustele üks imekena praktiline väike elustiiliauto, mille suurimaks õnnetuseks võis tegelikult olla hoopis tema suurim õnnestumine.
Nimelt suutis inimkond mingil arusaamatul ja võibolla Mercedese turundusosakonna salajastes toimikutes leiduval põhjusel võtta pähe mõtte, et A-klass on Volkswagen Golfi konkurent ehk mõistlikus hinnaklassis ruumikas auto, kuid sealjuures boonusena Mercedes. Hind ja salongi mahutavus sellele ju tõepoolest viitasid, uskumatul kombel paigutas ka Saksamaa analoog Maanteeametile ehk Kraftfahrtbundesamt (KBA) W168 kerega Mercedese väiksesse keskklassi kuuluvaks sõiduautoks ning ajakirjanduski lähtus võrdlustes pigem Golfist kui teljevahe poolest märksa sarnasemast Polost. Mõistagi muutis selline silmamoondus A-klassi potentsiaalsete klientide jaoks äärmiselt atraktiivseks, sest uue elustiiliauto andmeid paberil vaadates ja tema praktilisi omadusi hinnates ei olnud sel Golfiga võrreldes tõepoolest suurt vahet ja kuna ka hind oli sarnane, kallutas tootja logo ilmselt nii mõnegi esimese auto ostja pigem Mercedese kasuks.
Vaid kaks aastat hiljem turule jõudnud alumiiniumkerega Audi A2 oli näiteks nii hinna kui mõõtmete poolest täielik A-klassi analoog ja sealjuures paljuski paremini teostatud auto, kuid kuna Audil oli "Golfi klassis" A3 juba olemas, sai A2 ametlikult väikeautode klassifikatsiooni ning seda on peetud ka üheks A2 oluliselt väiksema läbimüügi põhjuseks. Seega õnnestus A-klassil saavutada hea müügiedu suurel määral iseendale jalga tulistades ehk nii klientide kui autodest natukenegi jagavate kõrvalseisjate imestuse ja pettumuse hinnaga, sest tegelikult ei olnud see auto kavandatud Golfiga võistlema. Ta sõiduomadused ei meenuta vähimalgi määral Golfi, salongimaterjalid on eriti enne 2001 aasta mudeliuuendust Golfiga võrreldes kohati naeruväärsed, ta ei ole kaugeltki nii täiskasvanulik sõiduk ja ta ei kannata ega peagi seda võrdlust välja kannatama.
Kui see Mercedese jaoks uudse kontseptsiooniga masin võrdlustestides kellegi vastu astuma pidanuks, olnuks see pigem Volkswagen Polo ning tuletades meelde, et aastal 1997 oli tootmises mudeliuuenduse-eelne Polo III, mida keegi meist ilmselt noore Maarja-Liisi autona ette ei kujutaks, olnuks A-klass preemiummargi esindajana küll oluliselt kallim, kuid nii teostuse kui sõiduomaduste poolest igati oma ülesannete kõrgusel, edestanuks konkurente märkimisväärselt praktiliste omadustega ja olnuks toonases maailmas värskendavalt vallatu ja nooruslik valik.
Seega on lihtne A-klassi teiste autodega võrdluses kritiseerida, kuid kui seda sõidukit objektiivselt ning mitte lisavarustusena pakutud lamellkatuseluugi või automaatse siduri ehk selgelt veidrate ja valede valikute alusel hinnata, puuduvad A-klassil tõsiseltvõetavad konkurendid. Polo ja tema sarnased masinad on nii igavad, et nendega ei viitsikski sõita, teised selle ajastu miniautod on paljulaidetud A-klassiga võrreldes siiski tõeliselt jube saast ja A2 on küll mäekõrguselt paremini teostatud, kuid üldse mitte nii lõbus auto.
23 aastat pärast oma karjääri rasket algust on W168 järelturul saavutanud täpselt nii sügava põhja kui üks mudel enne taastuma hakkamist saavutada saab, kuid arenenud maailmas tunnustatakse seda juba täna nooraegse vanatehnika ehk youngtimerina ja kahtlemata on tegu ühe autotööstuse ajaloo ikooniga. Seetõttu võib olla hea hetk valida endale sobiv korralik A-klass, see imeodavalt soetada ning seda nostalgilise ja muretu, kuid puhta ja stiilse ostukäruna mõnd aega igapäevaselt kasutada, sest mõistliku mootorivaliku korral on linnatingimustes A-klassiga tänu avarusele, suurepärasele nähtavusele, kõrgele istumisasendile, lihtsusele ja agiilsusele endiselt väga äge sõita ning suhteliselt suure tootmisarvu tõttu jagub ilusaid ja korralikke eksemplare ilmselt ka mõne aasta pärast garaažis katte all säilitamiseks ja suvisteks vanatehnikaüritusteks soetamiseks piisavalt.
See väike ilus ja naljakas auto teeb kriitikutele vaatamata maailma veel aastaid mõnusamaks ja meeldivamaks paigaks ja kes ütleb, et tegu ei ole tähelepanuväärse autoga, ei ole ilmselt seda väikest suurepärast Mercedest veel piisavalt tundma õppinud.