Elu on liiga lühike, et sõita igava autoga ja sellepärast ma sõidangi... Volkswageniga.

Just selliselt olen Phaetonit omades sageli oma autovalikut murelikele kaaskodanikele põhjendanud.

2002 aastal haruldaselt särava tähena maailma valgustama tulnud ja väheste muudatustega 2016 aastani kestnud Volkswagen Phaeton on geniaalne toode kui soovid autovõõrastele inimestele endast võimalikult vähe muljet jätta ja teadlikumas seltskonnas vaikivat tunnustust pälvida, sest võhik ei saa enamasti arugi, et tegu ei ole täispuhutud Passatiga ja targemad teavad, et kui see auto mõne teisega üldse sarnane on, kannab ta pigem Bentley embleemi.

Phaeton oli toonase VW kontserni juhi, Ferdinand Piech'i järjekordne hullumeelne projekt teiste samasuguste reas, milles leidub nii Audi V8 kui Bugatti Veyron. Kompromissid ei olnud kunagi härra Piechi tugev külg ning kuna selle mudeliga visati kinnas suurepäraste luksusautode poolest juba ammu tuntud premiummarkidele nagu Mercedes, BMW ja Audi, ei ole kahtlust, et tootmisse minemise hetkel oli Phaeton oma klassi parim auto, mille sõiduomadused ja üldine kontseptsioon meenutab küll natuke Mercedes-Benz S-klassi, kuid mille tehniline teostus, materjalide kvaliteet ja viimistlus ületab Mercedese taset sedavõrd kõrgelt, et 20 aastat ja paarsada tuhat kilomeetrit hiljem mõjub W220 kerega S-klass Volkswageni kõrval paraku iganenud ja odava tootena.

See oli VW jaoks täiesti uue klassi auto, mille puhul välditi odavamate Volkswagenite detailide kasutamist ja kokkupuuteid esialgu peaaegu fanaatiliselt. Autode tootmiseks ehitati Saksamaale, Dresdeni linna täiesti uus vahtraparkettpõrandaga ja üleni klaasist tehas ning vähemalt esialgu levitati teavet, et Volkswageni esindused pidid Phaetoni teenindamiseks eraldi litsentsi taotlema ja "tavalisse esindusse" selle mudeliga asja ei olnud. Seega tuleb odavama ülalpidamise huvides Phaetonist mõne teise Volkswageni või näiteks Audi A8-ga sarnasusi otsivatel unistajatel sageli pettuda, sest Audi detaile leiab Phaetonist vähe. Samad ei ole sillaosad, õhkvedrustus, pidurid, käigukastid ega üks ühele isegi mootorid. Mingeid sarnasusi võiks visuaalselt märgata pigem VW Touaregis, kuid tehniliselt ei teki ka selle mudeliga liiga palju kattuvusi.

Hullumeelsete arenduskulude mingilgi moel jagamiseks seoti Phaeton hoopis Volkswagenile kuuluva Briti luksusmargi Bentley mudelitega Continental GT ja Continental Flying Spur ning tuleb tunnistada, et need autod on nii kerestruktuuri kui salongi poolest äärmiselt sarnased alates võimsast C-piilarist, lõpetades istmete, uste, rooli ja armatuurlaua ülesehitusega. Visuaalselt pisut kohandatud, kuid sisuliselt sama on isegi spidomeetriploki- ja keskkonsooliekraanidel leiduv tarkvara. Ja kuna Phaetoni müüginumbrid ei võtnud kunagi loodetud tuure üles, toodeti tehase mõistlikumaks kasutamiseks Dresdenis lisaks ka Bentley sõsarmudeleid. Seega võib iga Phaetoniomanik julgelt kinnitada et siniverelist Bentleyt on selles autos märksa rohkem kui Volkswagenit ja ta sisuliselt ongi pisut teisiti viimistletud Bentley, aga sellest ei ole mingit kasu, sest selle teadmiseks ja nägemiseks peab olema autoentusiast.

Olgem ausad - võhikuid on igapäevaelus kordades rohkem kui entusiaste ja seega tasub Phaetonit omades osata nautida hetki, mil keegi su kogemata kehvasti pargitud "Passati" eest ajada palub või pesulas valjuhäälselt teatab, et "Passat" on valmis. Seda juhtub pidevalt ja üllataval kombel on see isegi meeldiv, sest nii sina kui teised "valgustatud", kes seda pealt kuulma juhtuvad, teate naeratust varjamata täpselt, et järjekordselt ei tea üks vaene hing maailma asjadest suurt midagi ning tunnete end temast natuke parema inimesena. Phaetoni omamine on vist nagu olla vabamüürlane või mõni muu end ühiskonna teistest liikmetest kui mitte kõrgemalolevaks, siis kindlasti vähemalt erilisemaks pidava salajase organisatsiooni liige. Ja see on üllatavalt meeldiv tunne.

Kuid mõistagi ei ole see ainus põhjus, miks siinkirjutaja elu jooksul mitut Phaetonit omanud on ja miks veel mõnd omada kavatseb. See, millise enesetunde see tänaseks meeldivalt vanaaegne auto tekitab, ei tulene paljuski tema tagasihoidlikust mainest ega teadmisest, et ta on enamat kui lihtsalt Volkswagen, vaid on otseselt seotud tõsiasjaga, et kuigi see mudel kujunes müügiedu poolest läbikukkumiseks, on tegu ühe omas ajastus ilusaima ja parima autoga üldse ning sealjuures ei pea pärijad selle omanikku oma tulevase vara kaitsmiseks teovõimetuks kuulutama.

Kui uuena oli Phaeton rahvaauto logo kandva sõidukina sageli hinnatud kui parim valik rikkuse varjamiseks, siis aeg on teinud oma töö ning täna on tegu suurepärase autoga, mis võib pigem aidata varjata omaniku vaesust, sest kuigi omal ajal oli ta Mercedes S-klassi, BMW 7-seeria ja Audi A8 otsene konkurent, on tänaseks selle peaaegu 20 aastat vana mudeli hinnast paremal juhul alles vaid paari uuena tellitud lisavarustuserea maksumus ja sealjuures näeb ta tänu oma ajatule disainile endiselt viisakas välja.

Muidugi ei maksa selle mudeli puhul kunagi lasta end hinnast pimestada. Kui plaan ei näe ette masinat vaid kasepakkudega toestatud muuseumimaketina eksponeerida, on kohustuslik ükskõik millise hinna juures vältida kuuest silindrist suuremaid mootoreid sõltumata sellest, kas need tarbivad bensiini või diiselkütust. Samuti on ostuhinnast kordades olulisem auto seisukord, sest hooldamata ja kehvas korras luksusautod on võimelised seisteski ohtralt lagunema ja kui neid remontima asuda, kulub sinna vabalt mitme samasuguse auto ostuhind ning sellestki ei pruugi jätkuda. Seetõttu tasub turul leiduvatest rontidest ehk Eesti tingimustes keskmisest hinnatasemest mööda vaadata ning valida vabalt mitmeid tuhandeid eurosid kallim ja sealjuures lihtsa tehnikaga isend.

Kui teha õige valik, ei ole Phaetoni igapäevane käigushoidmine laias laastus keerulisem või kulukam kui oleks pidada sama ajastu võrreldamatult igavamat Audi A8-t, mis konteksti seatuna tähendab, et seda omaaegset imemasinat on igapäevakasutuses lihtsam hallata kui näiteks ükskõik millist alates 2001 aastast toodetud 7-seeria BMW-d (e65, F01 jne) või alates 1998 aastast toodetud S-klassi Mercedest (W220, W221 jne). Sarnaselt iga teise vanema luksusauto omamisele peab lauasahtlis igaks juhuks paar-kolm tuhat eurot muidugi vedelema, sest iga aasta või hea õnne korral paari järel kulub selline summa kindlasti ära, kuid need ohvriannid ei ole märkimisväärselt suuremad kui paljude väiksema klassi autode puhul. Muidugi võib jooksvalt lisaks mõni volkswagenlik pisiviga välja lüüa, mille puhul auto võrdlemisi keeruka ehituse tõttu maksab asendusdetail paarkümmend, kuid detaili asendamine paarsada eurot, aga sellega tuleb iga autohuviline vabalt toime ja korralik Phaeton paneb selle kõik ka üsna kiirelt andeks andma ning unustama. Üldjoontes on ju tegu kvaliteetselt ehitatud ja vastupidava autoga, mille varuosade maksumus on arvestades masina erilisust isegi üllatavalt mõistlik ning kaasajas, kus tänavaid täidavad ühtlase massina kujutud universaalid ja pseudomaasturid, on Phaetoni silueti peegeldus mõne klaasmaja seinalt omaniku jaoks vabalt mitusada eurot väärt. Kunst ei peagi odav olema.

Leidub kümneid arvustusi, mis Phaetoni disaini igavaks ja Passatile liialt sarnaseks laidavad. Sellise kriitikaga on aga täiesti võimatu nõustuda, sest Passati kujustus omab küll sarnast käekirja, kuid on tänu oma mõõtmetele selgelt pontsakas ja tönts. Phaeton on aga neist piirangutest vabana peaaegu täiuslik minimalistliku ja loogilise disaini kvintessents, mis mudeliuuenduste käigus tänu uudsusetaotlusele detailides isegi nõrgemaks muutus. Ta on nagu neoklassitsistlik mõis, W201 kerega Mercedes või Birgit Sarrap. Neid ei ole võimalik paremaks disainida ja ükskõik millise elemendi huvitavamaks muutmine tooks kasu asemel pigem kahju. Objektiivselt hinnates on Phaetoni selge ja lihtne disain ajale paremini vastu pidanud kui tema briti sõsarmudelite oma, sest Bentley autodele on lisatud elemente, mis muudavad need küll märkimisväärselt luksuslikumaks ja huvitavamaks, kuid aeguvad sama kiirelt nagu 1990-ndate kahe nööbireaga pintsakud või 2010-ndate liiga lühikesed viigipüksid.

Sealjuures täiendab suurepärast kujustust tõsiasi, et "vuugivärdina" (vabameelne tõlge väljendist "Fugen-Ferdl") tuntud Ferdinand Piechi terava tähelepanu all valminud auto viimistlus ja detailivahed on oma aja kohta fenomenaalsed ning samale tasemele ei küündinud päriselt veel ka 2005 aastal ilmavalgust näinud S-klassi Mercedes. Ainsad, mille kallal juba uuena vinguda tasus ja mis ei jäta päris nii head muljet kui kindlasti suudetud oleks, on mõned halli metallikvärviga kaetud salongiliistud ning juhul kui olid vaene ja ei tellinud nahaga kaetud armatuurlauda, ka selle plastikutekstuur. Kõige muu osas ei leidu konkurentide autode salongides ühtki Phaetoni omadest ilusamat detaili ning pigem on see ikka selgelt vastupidi. Ja kui disain ning teostuse kvaliteet on esmamulje kujundanud, avab täisautomaatne kliimasüsteem hääletult puitliistudega kaetud ventilatsioonirestid ning publik on imetlusest lummatud.

Kui Phaetoni salongis viibimine on lihtsalt väga ilus, siis see, millise rahu ja kindlusega see auto sõidab, on suisa hämmastav. Ta on täielikult stabiilne, vaikne ja Eesti oludele sobivalt pehme, mistõttu soovid omanikuna sageli, et su päevades oleks rohkem pikki maanteesõite lihtsalt selleks, et saaks rahulikult oma auto roolis puhata. Sealjuures toimetab nelikvedu ka manööverdades meeldivalt märkamatult ja 6-silindriline diiselmootor on piisavalt võimas, et panna sind olude sunnil mõnesse 10 aastat uuemasse "mõistlikku autosse" istudes arvama, et sellel on turborike või mõni muu kiirendust pärssiv viga küljes. Selles autos on olemas kõik hea, mis lubab unustada pideva võidujooksu moodsamate vidinate ja ägedamate disaininüansside pärast ning lihtsalt nautida ajatut ilu, rahu, vaikust ja kvaliteeti. Midagi enamat ei oskagi ma ühest autost tahta.

Phaetonit omamata ei pruugi seda kõike mõista ja omades on seda lihtne unustada, aga kui teda enam ei ole, teeb iga toonklaasideta ja rikkumata välimusega ilusa isendi tänaval nägemine hingele haiget, sest sellist tahaks alati ka endale. Tõenäoliselt ei ole mu järgmine Phaeton veel viimane, sest tahan nendega igapäevaselt sõita, kuni lubatakse, aga autotööstuse lähimineviku ühe säravaima ikoonina on tegu suurepärase youngtimeri ja tulevase klassikuga, mistõttu tasub soovi korral mõnele ilusale eksemplarile lähiaastatel garaažikoht reserveerida, sest nad võivad veel mõnd aega natuke odavamaks minna, aga paremaks ei lähe neist enam ükski.