Daimler-Benz on olnud alati selline tootja, kelle luksusautode turule tulekut tasub oodata, sest sealt tuleb tavaliselt midagi head või vähemalt innovatiivset. Elektriautode puhul on see võimalus veel eriti suur, sest kogu segment on selgelt lapsekingades.

Juba aastate eest alustati rääkimist, kuidas kohe-kohe tulevad turule täiselektrilised ägedad Mercedesed. Mõni aeg tagasi, kui uus S-klass oli valmimas, näidati ka tulevast elektrilist S-klassi kontseptsioonautot koodnimega "Vision EQS". Ja see nägi väga hea välja! Täitsa helge tulevik kohe oma sinaka suure klaasipinna, rõhutatud rattakoobaste ja seksikalt nõgusate külgedega. Tekkis isegi hirm, et kui selline tuleb elektriline S-klass, siis kellel seda tavalist enam üldse tarvis läheb?!

Ootused olid kõrged. Esimesed spioonifotod uue EQS-i seeriaversioonist ei lubanud küll palju oletada, aga kindlalt võis teada, et päris nii vinge ta saada ei pruugi, nagu "Vision EQS" aimata lubas. Mida aeg edasi, seda vähemaks jäi avalikkuseni jõudvatel fotodel autot varjavaid kleepse ning üha selgemaks sai, et kurat - sealt võib midagi päris koledat tulla. Selle auto küljed ei olnud enam üldse nõgusad ega ilusad ning ta siluett meenutas pahaendeliselt vana Peugeot' oma.

Samal ajal alustas tootja juttu sellest, kuidas rekordilise voolujoonelisuse tõttu saavutatakse EQS-iga ka rekordiline laadimisvälp. See jutt võib tunduda maru tehniline ja äge, aga meediasse jõudnud pilte vaadates näis pigem olevat tegu Mercedese turundusmeeskonna poolt tehtava ettevalmistustööga selleks, et tarbija šokki ei langeks kui lõpuks tegelikku autot näeb. Samas ei ole protoüüpide põhjal järeldustega kiirustamine mõistlik ning pidasin EQS-i liiga oluliseks tooteks, et Mercedes sellega eksida saaks.

Ja siis see sündis! EQS-i esitleti avalikkusele. Fanfaaride saatel toodi maailmale rõõmusõnum: "This is for you, World!" ("See on Sinule, maailm!"), "This is for you, design icons!" ("See on Teile, disainiikoonid!"). Aga see, mida näha võis, oli... peletis.

Ma ei ole kunagi ühegi auto avalikustamise järel terve õhtu tõsiselt ägestunud ja värisemiseni ärritunud olnud. Autod ei ole seda väärt. Aga Mercedes ju lihtsalt sülitas EQS-iga tarbijale näkku. Mitte, et natuke ja kogemata. Ei - ikka kogus tatti ja lajatas täiega nagu kaamel.

Selle kuradima auto juures oli KÕIK valesti ja lisaks tegi ka Mercedes selle esitlemisel kõik valesti.

Uut mudelit valmistati kliendi teadvuses ette väga põhjalikult. Kontseptsiooniprototüüp ehk "Vision EQS" oli tõeliselt ilus ja tulevikku näitav auto ning Mercedes tegi oma sõnumites kõik, et meile jõuaks kohale - EQS saab olema uus S-klass ja see saab olema Mercedese kõige tähtsam mudel pärast eelmisel aastal "vana kooli" S-klassi esitlemist.

Ok, jätame korraks disaini kõrvale, sest selleni jõuame hiljem.
Kas EQS on ikka S-klass või mis ta on?

Silmagi pilgutamata rääkis Ola Källenius, kellesse kui tippjuhti on mul palju usku, et Mercedes ei anna kunagi tähte "S" välja kergekäeliselt. Uus auto olevat seda "S"-i aga kindlalt väärt. OK, olen nõus, et ametnik ei peagi teadma tööstusdisaini tagamaid ja suutma aimata kui hullult üks toode ilu ja esteetikat kõrgelt hindavaid "disainiikoone" naerma võiks ajada. Aga isegi ametnik näeb auto pagasnikuluuki avades, kas tegemist on sedaaniga või mitte.

EQS ei ole sedaan, nagu seda on kõik maailma S-klassid ning mis on keretüübina olnud kasutusel, sest see on soliidne ja ilus ning isoleerib reisijad korralikult pagasiruumis vedelevast bensiinikanistrist või köidikuist vabaneda üritavast konkureeriva grupeeringu liikmest.

Ei! EQS on luukpära, nagu 2010 aasta Audi A7 või 1985 aasta Ford Scorpio.

Või läheks teile ehk S-klassi asemel täna Škoda Superb, härrased? Mõlemas on ruumi sama palju ja Škoda on märksa ökonoomsem, et mitte öelda planeedisõbralikum.

Tänan, EI! S-klass ei pea olema praktiline, sest S-klass on ennekõike luksuse sünonüüm. Maailmas, kus iga odav iseliikuv prügikonteiner oskab teha praktiliselt kõike sedasama, mida oskab mitusada tuhat eurot maksev luksusauto, ei tähenda praktilisus ja vidinad ammu mingit luksust. Kui miski üldse veel luksust tähendab, siis on selleks pigem praktilisuse puudumine - valiku "ilu versus praktilisus" korral võimalus eelistada ilu!

Kuna EQS on ikkagi luksusautoks loodud, võiks ju loota, et luukpära on "uue elektrilise S-klassi" kerekujuks valitud mingi veidra esteetikataotluse tõttu ning tegelikult on vähemalt tagaiste päris. Aga seegi lootus puruneb. EQS-i tagaistme seljatoed on allaklapitavad...

...ja tagaiste ise näeb oma lühikese istmepadja tõttu välja selline, et seda vaadates ei oska nutta ega naerda.

Kindlasti on see väga praktiline, aga mitte niivõrd mugav ega ilus. Ilmselgelt ei suudaks paks kommunist või kapitalist sellel üle poole tunni istuda ning tõsisem diktaator läheks nii tujust ära, et paluks õhutõrjerelvad ja tribüüni või vähemalt mõned padrunid juba valmis panna. S-klassist on saanud luukpärakas, härrased, kui lubate rahvasuus levinud koledat, kuid ausat väljendit kasutada.

Ühesõnaga, kõigepealt valetas Mercedese peadirektor kliendil silmad-suud täis ja saade võis jätkuda. Paraku valetasid ka Mercedese esindused üle maailma tema tuules edasi, rääkides nii artiklite pealkirjades kui sotsiaalmeediapostitustes, kuidas EQS on Mercedese uus ja ülim luksussedaan ning on tulnud särava tähena maailmale teed näitama. Olen veendunud, et pooled nende pealkirjade kirjutatatest ise ka veel ei teadnud, et tegemist ei olegi päriselt sedaaniga. Ola ju ütles, et nüüd on uus S-klass väljas ja isegi kõige haigemates fantaasiates on keeruline arvata, et see ei olegi enam sedaankerega auto.

Elon tõmbas raudselt naeru pärast morsi kurku kui sellest valskusest teada sai ja läks jätkuva nõudluse rahuldamiseks appi oma tehasesse uusi Model S-e kokku kleepima.

Ok, aga ajad muutuvad ja jätame selle keretüübi kallal jauramise.
Võibolla toob uus suund hoopis ilu ja esteetika läbi uute vormide?

"This is for you, design icons!", teatas võidurõõmsalt Mercedese peadisainer Gorden Wagener ja rääkis, kuidas on sündinud enneolematut naudingut pakkuv "one-bow-design", mis ühe kaarena joonistab kogu auto.

Oota, mida?! Et auto kujuks on enneolematul kombel üks kaar? See on kõige julgem lollus, mida ükski end autode ja disaini alal harituks pidav inimene öelda võiks.

Kui keegi ütleb kaar, ei ole vaja rohkem mõelda, sest üks auto on seda elupäevad olnud.

Või kas EQS on kuidagi rohkem üks kaar kui need siin?

Või natuke katust tõstes ehk kaart kõrgemale suunates isegi need?

Ei ole ju! Kodanik ei viitsinud midagi normaalset joonistada ja mõtles välja, et tema filosoofia on "üks kaar". Mis sellest, et sama disainipõhimõtet on rakendatud läbi aastakümnete autode puhul, millest ühtki ei saa just väikeste poiste ja tüdrukute unistuste objektiks lugeda. Tegemist on läbinähtavalt järjekordse naeruväärse õigustusega praktilisele lähenemisele. Lähenemisele, millele panid põlastusväärse aluse juba Chrysler oma 90-tel tekkinud "cab-forward" filosoofiaga...

... ning Peugeot oma jultumusega jagada massiliselt ka tavalistel sedaanidel esimene küljeaken tükkideks, nagu mahtuniversaalil.

Olen üsna veendunud, et see pseudoinnovaatiline "one-bow" pläma kaob hääletult ajalooprügikasti kohe kui taibatakse, et tegelikult oleks EQS "shooting brake" või mõni muu kõlava nimega universaalkerelahendus veel eriti äge mõte, kuid seda juba nii lihtsalt ju ükskaarikuks ei joonista.

Gorden Wagener on aga koguni nii kõva mees, et on EQS-i disaini kommenteerides öelnud, et tema jaoks ei ole vanad (Saccoaegsed) reeglid, nagu "form follows function" ("vorm järgib funktsiooni"), olulised ning dikteerijaks on ilu. Või nii, sa kuradi "disainiguru"!

Vision EQS-i näinuna võiks su praalimist isegi uskuda, aga ole oma ilusat disaini sepitsedes siis ka piisavalt munadega mees nagu itaallased mõni kümnend tagasi, et ei luba toote funktsionaalsuse tagamiseks oma ilusat disaini muuta, ükskõik kui kalliks või keeruliseks see ka ei lähe.

Palju vastuvõetavam oleks kui EQS-i küljeklaasid tantsiksid akna avamisel ukse sisse liikudes tvisti, aga ei oleks suvalises suunas vaatavate postidega tükeldatud ning ukse välispind ei oleks tünni kujuga. Klientki oleks rõõmus, sest nii ägeda ja ilusa lahenduse nimel ei oleks patt aastas korra-paar akendega garantiiremondis käia.

Aga sa ei ole ju! Selle asemel möönad koosolekul inseneridega kohtudes fakti, et on jah odavam ja mõistlikum kui auto aken vabalt alla käib ja lähed eluga edasi. Ja kui tuuletunnelist tuleb teateid, et auto disainielemente on tarvis märkimisväärselt ümardada, tuled taas vastu, sest pika laadimisvälba huvides on hea kui ta on ümmargune.

Ja nii koosolekult koosolekule, tolerantsilt tolerantsile ning lahenduselt lahendusele, kuni selle tõttu, et "function" on paraku vajalik, on su ülim "form" täielikult moondunud, et mitte öelda omadega pe***s!

Selleks, et disain tooteks muuta, on tarvis kompromisse. Kui algusest peale on disain tehtud nii, et vorm on välja mõeldud ja funktsioon tuleb mängu kusagil hiljem, on vormi rikkumata funktsionaalsust peaaegu võimatu tagada.

Autotööstuse projekte lähedalt näinud inimesed teavad, kuidas lihtsaimgi tootedisain muutub selle toodetavaks muutmise huvides märkimisväärselt ja näinud ka seda, kui palju peab võitlema ja erinevaid lahendusi välja pressima, et tulemus enamvähem hea saaks. EQS-i puhul paistab aga kahjuks kaugele välja tüüpiline laisk Hiina tootedisain, kus teostatavuse probleemi lahendamiseks on valitud lihtsaim lahendus ehk nähtava disaini enda lihtsustamine ja hakatud kibekiirelt rauda taguma. Tulemus on toimiv, aga ülimalt pettumustvalmistav ning maitseb Hennessy XO asemel nagu Royaliga lahjendatud Mehukatti.

Vaadakem vaid selle auto disainituid külgi, neid tükeldatud küljeklaase, seda magedat kumera tagaakna kohal katust jupitavat pagasnikuluugijoont või õudset A-piilarikolmnurka.

Eriti seda viimast, sest siin leiab endale koha autotööstuse tippudele kuuluva päikese all kõige õudsem mahtuniversaalide ja Toyota disain, mis on lihtsalt liiga kole, nähtavalt mannetu ja odav, et nii olulise auto küljes tootmisse jõuda. See on nagu Bermuda kolmnurk, mille moodustavad väike mustast plastikust kolmnurk (inglisekeelse nimega "cheater panel" ehk "petturpaneel", teadagi miks), selle järel väike ukseklaas, seejärel allakäiv osa ukseklaasist. Seda kõike vaatab pealt ja ei tee katsetki kogu rämpsu vaataja eest varjata ukse külge kruvitud küljepeeglijurakas ning joonib alla täiesti ebaloogilises suunas kulgev A-piilarit pikendav, kuid siluetile jõhkralt pasunasse sõitev tiivakaar.

Selles ei ole midagi ilusat ega elegantset ning seda isegi ei ole püütud oskuslikult peita. Kõigist neist elementidest kumab süüdimatult vastu praktiline vajadus mingil moel see kuradima asi ära tehtud saada, sest kõik näevad, et selle auto esiklaas ulatub liiga kaugele, aga paraku ei saanud ust nii kaugelt eest lahti käima panna. Ja nii labase probleemi uskumatult pealiskaudse lahenduse tulemusel on sihvaka ning seksika vibu asemel korraga tegemist laia konti varjava meigikihi ja lennukate sõnade alla maskeerunud heas toitumuses Jabba the Hutt'iga.

Ka esimese Seat Altea kontseptsioon ei olnud üldse nii kole nagu see auto tootmiseks sobivaks muudetuna sai, aga see oli praktiline ja odav Seat, kuid praegu me räägime Mercedesest.

Kogu selle laisa disaini tordil on otsekui kirsiks EQS-i innovaatiline klaasipesuveeluuk, mida naiivsem kodanik laadimispistikuluugiks pidada võiks. See ei ole enam mingi labane lati alt läbi jooksmine. See on lati maa sisse kaevamine ja selle alla tunneli rajamine.

Võib ainult ette kujutada, kuidas itaallased, prantslased ja isegi sakslased paari kümnendi eest oleks silmade ja südamete leegitsedes loonud elegantse lahenduse, kus pagasiruumiluugi või juhiukse vahele peidetud avaga klaasipesuveepaagist oleks erinevate etteande- ja tagasisöötepumpade abil sageli edukalt vedelikku esiklaasile pumbatud. Itaallane oleks kujundanud kõige kaunima korgi ja nõtkema kaela, mida ühel klaasipesuvedelikuanumal iial nähtud, samal ajal kui sakslane oleks arvutanud välja vajalikud rõhud ning leiutanud mooduse hoolduste käigus pumbafiltrite vahetamiseks. Prantslane ei oleks selle ajaga streigiltki tagasi jõudnud.

Kuid nii suurepärase võimaluse asemel leidsid parimad disainerid ja insenerid 21 sajandil kõiki oma teadmisi mängu pannes hoopis geniaalsema mooduse, kuidas lahtikäiva kapoti puudumisel autole hädavajalikku klaasipesuvett lisada - tegid keset poritiiba luugi! Ongi ju omanikul ka lõbusam kui puhtale autole klaasipesuvett juurde valades külg iga kord vahuseks ja tilkuvaks muutub. Töö hästi tehtud, härrased ja võite preemiaks endale mõne dogecoini osta!

Olen kindel, et see auto müüb tänu S-klassi mudelinime häbitule devalveerimisele nagu mühin ja disainiikoonidel ongi sabad rõngas, aga see müük ei pruugi tulla traditsioonilistelt S-klassi turgudelt, sest karta on, et seni S-klassi valinud inimesed, kes oma kaaslasele või pere teiseks autoks olekski võibolla ostnud EQS-i kui see oleks küll väiksema laadimivälbaga, kuid ilus ja ahvatlev tehtud, sõidavad seda toodet kriitilise pilguga hinnanuna telefon kõrva ääres nähtust sõpradele rääkides esindusest minema ja naudivad klaasfassaadidel peegelduvat auto siluetti liiga palju selleks, et ohverdada kogu vana hea maailm tühjadele sõnadele ja silmamoondusele, lillelised püksid jalga tõmmata ning Insignia või Avensisega äravahetamiseni sarnases tünnis kümmelda. See toode on mõeldud teistsugustele inimestele ja odavamale võltsmaailmale, kus kvaliteet ja luksus on omandanud mingi uudse hõbepaberisära ja vilkuvate tulukeste tähenduse ning tegelikult ei huvita ammu enam kedagi, kas ta on Mona Lisa või Kaameli pea - peaasi, et autori autogramm all on. Mitu oleks veelgi ägedam ja kui öösel helendaks, oleks eriti vinge.

Ja see ei ole see maailm, mis vajas soliidset ja autoriteetset luksust. See maailm on uus, mis sellest, et katki.