Kogenud auto... inimeste poole pöördutakse ikka aegajalt küsimusega, millise masina peaks ühes või teises hinnaklassis ostma. Lihtsamad kriteeriumid, nagu käigukast või kütuseeelistus on enamasti välja mõeldud ning sageli osatakse ka öelda, et ta ei tohiks olla must või et ta peaks olema maast veidi kõrgem.

Esmapilgul on see ju lihtne küsimus, sest nii 5, 10, 20 kui 30 tuhande euro juures leidub autosid, mida margi, mudeli ja teatud tehnika ning varustuse kombinatsioonis usaldada ja endalegi osta julgeks, aga ka masinaid, millega Läti piirist kaugemale ei sõidaks. Samas on see kõik ikkagi vaid pinnavirvendus, sest igas hinnaklassis on häid ja halbu autosid niivõrd palju, et ühtset soovitust on võimatu anda ja mõnikord on isegi õunu pirnidega võrrelda väga keeruline. Hommikul võib vabalt olla pirni- ja õhtul hoopis õunatuju.

No näiteks kui on valida, kas osta universaalkerega 2014 aasta Mercedes E-klass või vähemalt sama palju mahutav 2017 aasta Škoda Superb, tekivad peaaegu alati probleemid. Ühest küljest on Škoda ju palju lihtsakoelisem mark, kuid teisest küljest meenutab toonane E-klass paljude VAG grupi sõidukite kõrval mitmes aspektis traktorit. Ja kas see ongi üldse halb omadus?! Ja kas Mercedesel üldse Distronic oli?! Ja kas Audit ei olnud üldse valikus?!

Palju küsimusi ja ei ühtki lihtsat vastust, sest mis ühele näib kohutav ebamugavus, võib teise inimese vaatepunktist olla suureks eeliseks.

Niimoodi võivad kuluda nädalad, aga autot ei ole ikkagi ostetud, sest vaadates üht tunduvad mitme teise omadused paremad ning proovides sõita kolmandaga näib esimene endiselt parem.

Kui kasutada on 25 000 eurot, saab selle raha eest valida ju nii 5 aastat vana ja 150 000 km sõitnud preemiummudeli kui ka täiesti uue Toyota. Mõlemad variandid on erinevate mätaste otsast vaadatuna õiged. Kui oled inimene, kes autodest huvitub, kaldub otsus küll pigem skaala ühte otsa ja inimesel, kes vajab autot vaid emotsioonitu tarbeesemena, kaldub valik skaala teise otsa, kuid isegi niimoodi lähenedes jääb valikuvõimaluste hulk skaala mõlema äärmuse lähedal päris laiaks.

On ilmselge, et seda probleemi ei saa lihtsate argumentide abil lahendada ja tean, et kõlan nüüd nagu mingi motivatsioonikoolitajast enesearengu... inimene, aga tegelikult on enne auto soetamist alati tarvis vastust kõige tähtsamale küsimusele:

"Mida ma päriselt tahan?"

Sellele küsimusele ausalt vastamiseks on võibolla tarvis teha rohkem tööd kui automüügilehtedel kolades või proovisõite tehes, sest kui ostad kellegi teise soovituste ja uskumuste abil masina, mis endale väga ei meeldi, tundub peagi kogu elu rusuv ning keegi selles kõiges süüdi. Kui aga meeldib, ei ole üldse kahju kui see on natuke ebamugav või kulukas, sest teeb tuju ikkagi heaks.

Oma tahtmise saamise eeltingimuseks on muidugi selle realistlikkus, sest noh - ma päriselt tahaks endale Lamborghini Diablot, aga (veel) ei saa seda endale lubada. Diablot ei jaksa ma osta ega isegi käigus hoida.

Seega on oma soovist kujundatava visiooni vundament alati vastikult ratsionaalne ja koosneb kahest selgest piirangust:

1. Kui kalli auto ma osta saan?

2. Kui palju saan või tahan sellele jooksvalt kulutada?

Esmaste valikuvõimaluste teada saamiseks tasuks ilmselt korraks kuulutusteportaal lahti teha ja kindlasti mitte kuulata kallutatud infot omavaid sõpru või automüüjaid. Seda vaid selleks, et järele vaadata, milline on keskmine minu eelarvega vabalt sobituvate autode valik ja seda mõistagi nii, et oma võimeid üle ei hinda ning veidi raha ka ootamatusteks alles jääb.

Milleks see üldse vajalik on?

Reaalsusele otsa vaadates võid avastada, et soovitud hinnaklassis on elu väljakannatamatult hall ja tegelikult ei tahaks ühtki neist neetud igavatest universaalidest. Kui nii juhtub, võib depressiooni langemise asemel olla mõistlikum oma algne idee ringi vormida, et kõik edasine nii masendav ei tunduks.

Näiteks kui usud, et oled mentaalselt valmis lapsi ja sõpru esiukse kaudu tagaistmele toppima, iga jumala päev mitu korda autosse ja sealt välja pugedes baleriini kombel jalgu väänama, parklates sisetunde järgi manööverdama ning talvel külmunud masina kõrval aknamehanismidega vägikaigast vedama, on täiesti ok teha kannapööre, sest sama raha eest saab võibolla mõne kena preemiumkupee. Ja kui naudid kõrgel positsioonil töötamist või meeldib lihtsalt suuri autosid pesta ja koristada, on kindlasti ka mõni mõnus Sharan saadaval, millest õnnestub ägedate versioonide ja õige suhtumise abil eeskujulik stiilipidu korraldada.

Seega saab ja tohib igasuguseid veidrusi välja mõelda, et endale asi algusest peale huvitavamaks teha. Ainus, mida kindlasti teha EI TOHI, on oma eelarvet ja jooksvate kulude teenindamisvõimet üle hinnata, sest see lõppeb alati pisaratega.

Ei ole mingit "... aga kui ma nii ja naa... ja gaasiseade... ja no veits saab sõbralt... ja ega see käigukast ju nii hull... ".

Kui selliseid argumente otsid, on juba eos kogu mäng läbi ja pettud peaaegu kindlasti. Sel juhul ei ole mõtet siit edasi lugedagi.

Stardiplatvorm peab olema väga kindel ja realistlik, aga kui see vastik osa ehk algne kontseptsioon ja kättesaadavad valikud on teada, saab juba palju huvitavamaga tegelema asuda.

Sisendina tohib muidugi erinevate autodega sõita proovida, portaalides kolada, interneti läbi lugeda ning targematelt nõu küsida, kuid seda üldse mitte sooviga midagi osta, vaid ainult oma peas visiooni loomiseks. Aga sama hästi võib visiooni luua ka õhtul veiniklaasi kõrval või niisama sõpradega elu ja maailma asjade üle filosofeerides, sest kuigi see tundub jaburalt pealiskaudne, saab lõpptulemus sageli isegi parem.

Mõnikord on ratsionaalsete argumentide asemel kõige olulisemad ju hoopis emotsionaalsed ja nende arvelt ei tasu siis kindlasti kompromisse teha.

Näiteks meeldib mu ämmale kõige rohkem punane auto ja on täiesti ükskõik, kas Opel või Audi, aga punane peab ta kindlasti olema. Nii ongi õige, sest kõike muud võib endale sobivaks mõelda, aga kui just seda üht enda kõige suuremat soovi täita ei saa, on elu ju päriselt mõttetu. Mõningane ebamugavus, vanem mudel või muu paberil nähtav miinus ei kaalu emotsionaalseid argumente üles, sest siis ei ole tulemus kindlasti see, mida me päriselt tahame.

Samuti võib igasuguse taustainfota enda soovidesse süvenedes selguda, et kõik muu turul pakutav võiks sobida, aga näiteks mõni värv või keremudel on nii õudne, et ühegi raha eest ei oleks nõus sellise peletisega pikalt koos elama. Kui sa just autode vahendajaks ei hakka ja korraga paari või kümmet erinevat samas hinnaklassis leiduvat masinat omada ei kavatse, ei tasu endale mittemeeldivaid variante sobivaks mõelda, sest mõni tuhat eurot, väikekodanlik maineargument või mõningane ebamugavus ei ole iial seda väärt, et aasta, kaks või kolm iga päev koos elada asjaga, mida tegelikult endale ei tahaks või mis täiesti külmaks jätab.

Niimoodi rahulikult järele mõeldes tekib üsna kindel teadmine sellest, mis on ok ja mis välistatud ning silme ette kombinatsioonid, mis mulle sobivad. Ja kõrvutades oma emotsionaalsed soovid algselt hangitud teadmistega sellest, mis on kättesaadav, saab sageli juba päris täpselt sõnastada, millise auto ma tegelikult hea meelega ostaksin.

Näiteks midagi umbes sellist:

"2009 - 2011 aasta diisel vana näoga universaalkerega ilusat värvi Elegance või Avantgarde disainipaketiga Mercedes C-klass"

"Alates 2017 aasta diisel hõbedast või valget värvi ja musta nahksalongiga Audi Q5"

"UUS nelikveoline ilusat värvi ja ilusate velgedega Škoda Karoq"

Neid visioone võib vabalt olla mitu, kuid nad peavad olema nii täpsed, et arvestades endale seatud võimaluste piiri tekiks tunne: "Voh! Sellisega sõidaks!"

No või vähemalt tunne: "Voh! Sellise kannataks paar aastat välja küll!"

Kui visioon on loodud, on edasine juba lihtne, sest lõpuks on saabunud valgustatus ja sa tead, mida tegelikult tahad ja sa tegelikult tahad seda ka. See ei ole enam lihtlabane pakkumiste põhjal asjade meeldivaks vaatamine, vaid sisemine soov midagi täpselt endale sobivat saada. Siis jääbki vaid üle ostuprotsess käivitada, sest olgu ta Audi, Volvo või Dacia - miski muu sind enam nagunii ei huvita.

Kui ta peab olema heleda salongiga Volvo XC90, on täiesti ükskõik kui 4000 eurot odavamalt tekib müüki hõbedane mustaga - üldse ei huvita. Ja sama vähe huvitab see kui umbes sama raha eest saab Volvo V70 XC, sest ta pole ju üldsegi sama auto. Isegi samas hinnaklassis leiduvad BMW-d või Audid ei satu enam iial otsingusse, sest sa realiseerid oma tahtmist ja teised valikud on selleks hetkeks muutunud täiesti ebaatraktiivseks.

Tean näiteks, et mul võiks olla "diiselmootori, automaatkäigukasti, ilusat värvi sedaankere, Elegance disainipaketi ja heleda salongiga Mercedes E-klass". Mitte mingil juhul ei huvita mind seega hõbedased Audid ega universaalkerega E-klassid. Ma ei taha "sellisega sõita" ega "seda paar aastat välja kannatada". Silmad libisevad selliste müügikuulutustest neid märkamata üle nagu oleks tegu bänneripimedusega.

Ja uskumatu, aga tõsi - kindla nägemuse omamisel ei kõiguta meid enam isegi mõne proovisõidul kaasas tolkneva libekeelse müügimehe mula sellest kui hea tema poolt pakutav peaaegu sobiv auto on. See läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja täpselt nagu telefonis suurepärast investeerimisvõimalust pakkuva telefonipetise jutt. Samuti muutub tähtsusetuks, kas soov tundub me sõprade, sugulaste või suure kogemustepagasi ning sageli sissetulekumõjutustega autoasjatundjate arvates maru hea lahendus või mitte, sest kui sa ikka mingite unikaalsete mõttekäikude abil suutsid jõuda äratundmiseni, et just Nissan Juke või Volkswagen Phaeton on sinu maitsele asi ja tegelikult seda tahadki, on täiesti ebaoluline, kas ta näib teistele kole kui öö või vajab vahepeal tuhande või kahe jagu remonti - sulle meeldib su valik igal juhul.

Muidugi võib juhtuda, et kuigi soovitava auto hinnaklass on realistlik, ei ole turul just sellist masinat hetkel olemas. Eesti on väike ja kui otsitav kaaslane peaks olema erilisem, leidub siin üsna vähe pakkumisi. Kui nii juhtub, võib ju kaaluda ka mobile.de portaali ja sõidukite "äratoomisega" tegelevaid ettevõtteid ning isegi lihtsalt oodata või ajutisi lahendusi leida, sest tegelikult on valik lõpuks alati olemas.

Ja kui kõik on välja mõeldud ning valikutki leidub, aga tekib hirm, et mis saab kui seda veini oli tol õhtul rohkem kui üks pokaal ja kõik läheb valesti ning see, mis tundus hea mõte, osutub väljakannatamatuks jamaks, ei maksa ikkagi põdeda. Auto ei ole otsus kogu eluks ja lahutuse korral ei jagata vara pooleks. Autode vahetamine ei maksa hullumeelseid summasid. Kui teostasid ostu mõistlikult ehk kiirlaene ja muid jubedaid vereimejaid kasutamata ning oma masina korras ja enamvähem puhtana hoidnud oled, on seda kindlasti teistelegi tarvis ning see on ikka veel peaaegu sama palju väärt. Seega võib õppetunni eest need mõnisada või mõni tuhat eurot ka korstnasse kirjutada, sest järgmine tuleb juba ainuüksi saadud kogemuste tõttu parem või teistsugune.

Ükskõik kui tarka nõu annavad müüjad, sõbrad või eksperdid - auto on hea ainult siis kui ta on sinu enda jaoks hea. Seetõttu on autot ostes peamine teha tööd endaga ning saada kogemusi, ükskõik millised need kujunevad.

Teisiti teada ei saa kui ei proovi.