E39 kerega 5-seeria BMW on tänaseks nii vana auto, et kuulub normaalsetes ühiskondades vaieldamatult noorklassikute hulka. Eesti ei ole nii kaugele jõudnud ning siinkandis pakub see mudel autohuvilistele rõõmu pigem odava tarbeeseme, põllurallika või jäärajakana, aga kui see aeg juba lähitulevikus üle läheb, on meil kõigil kahju, et neid autosid enam palju alles ei ole, sest igaüks tahaks teda endale.

See vana viiekas ongi autotööstuse kuld.

Tegu on masinaga, mis sattus BMW kõrgperioodi, mil kogu mudelipalett koosnes vaid traditsiooniliselt ilusatest ja jahmatavalt kvaliteetselt ehitatud autodest. Võib isegi päris enesekindlalt väita, et paremaks ei läinud BMW-d enam paarkümmend aastat.

Kuna BMW-l on sportlik maine, võiks karta, et need autod on kanged ja jäigad, aga see ei pea paika. Vastupidi, E-klassi Mercedese peamise konkurendina on E39 näol tegemist ka Eesti teedel pehmelt liikuva masinaga, mille sõiduomadused on sellele vaatamata agiilsed ning lubavad isegi linnasõidul mõjuda autol kerge ja vilkana. Samaaegselt on maanteel kulgemine sedavõrd lõõgastav ja stabiilne, et Saksamaale sõita kannatab Poolas hotelli võtmatagi.

See, kuidas BMW on omal ajal suutnud veel peaaegu mehaanilise auto rooli, veermiku, käigukasti ja mootori omavahel, aga ka autojuhiga koostööd tegema panna, on päriselt hämmastav ning näiteks moodsam ja jäigem E60 kerega 5-nda seeria auto ei mõju enam samavõrd intuitiivse ja orgaanilisena. E39 sõiduomadustes on kõik täpselt paigas ja kogu süsteem, alustades roolist ja pedaalidest, lõpetades mootori ja käigukasti dünaamikaga, käitub nii kiirendamisel kui aeglustamisel igasuguste tingimuste ja veidrusteta loogiliselt ning just täpselt nii nagu juht soovib ja eeldada võib.

Tõelise pommuudisena on E39 ka mudel, mille puhul sattus isegi BMW ergonoomika ja kasutusmugavus korraks täiesti paigas olema. Ukselink ei asu juhi vasaku käe suhtes liiga taga, uksed ja pagasiruumi luuk ei käi üle mõistuse kangelt, nupud ja kangid toimivad mõistliku pingutusega, käetoed, luugid ja nupud asuvad parajal kaugusel ja uskumatu - isegi lülitid paiknevad õigetes kohtades ning töötavad õiged pidi. Tegu on kasutusmugavuselt märkimisväärselt parema autoga kui seda on tema järeltulija, aga ma julgen peaaegu öelda, et ta on sama lihtsasti ja mõnusalt kasutatav auto nagu W124 kerega (ehk E-klassi) Mercedes.

Üllataval kombel ei lõppe siinkohal sarnasus Mercedese W124 mudeliga, vaid jätkub ka kvaliteedis. Materjale, mida kasutati nimetatud Mercedese salongis, ei raatsitud hiljem kümnete aastate jooksul isegi S-klassi autodes klientide peale raisata ja siinkohal ei räägi ma pelgalt nahast või puidust, vaid metallist, plastikust, kangastest, värvidest ja kõigest, millest üks auto koosneb. Sarnaselt W124-le on E39 puhul selgelt näha, et tootmise lihtsus või materjalide hind ei ole valikuid tehes esteetikast, haptikast ja vastupidavusest alati võitu saanud. Seda tuleb autotööstuses harva ette.

Vaadates, millistest materjalidest ja kuidas on tehtud E39 kerega 5-seeria auto uksepolster, tekib tunne, et võibolla ei maksnud kogu ta järeltulija armatuurlaud sama palju, aga päris kindlasti ei maksnud sama palju E39 tootmisaegse põhikonkurendi ehk W210 kerega Mercedes E-klassi oma. Ja see stiil ei lõppe uksepolstritega, vaid sama kvaliteetse mulje ja tunnetuse jätab kogu auto, alustades lävepakust, kandudes üle istmete, rooli ja armatuurlaua ning lõpetades raadioga. Viimane tootis küll selleski BMW-s konkurentide autodes leiduvatest märkimisväärselt kehvemat heli, aga nägi sellele vaatamata hea välja ja nagunii peab selle margi sõidukites kõige ilusam hääl kostma mootorist.

Tean, et järgneva kolme lõigu tõttu ei viitsi normaalne inimene seda juttu edasi lugeda ja seega võib neist ka vabalt üle libiseda, aga ühe BMW puhul ei saa kuidagi jätta pikemalt mootoritel peatumata, sest need on läbi aegade olnud nii selle margi peamised tegijad kui kirstunaelad ja hämmastaval kombel olid E39 mootorid kogu tootmisaja vältel väga head.

Kui diislit ei taha, sõltub kõik võimalustest ja on võimatu eksida, sest V8 mootoriga "bensukad" olid head ja 6-silindrilised suurepärased. BMW R6 on autoinimeste teadvuses üldse nagu omaette kvaliteedimärk, millega kõiki teisi võrreldakse ja seetõttu ei ole mõtet pikalt lahata kui vaiksed ja vibratsioonivabad need on või kui ilusti laulda oskavad. Piisab sellest kui öelda, et need on lihtsalt nii head, et neile ei suutnud ükski konkurent millegi samaväärsega vastata.

Diislitest on täna vähemhinnatud mootoriks E34 kerega 5-seerialt üle võetud 525 TDS, mille käigushoidmine nõuab vanaks saades üksjagu vaeva ja millega seotud meemidest internetis puudust ei tule. Sellele vaatamata ei ole tegu viletsa jõuallikaga ning kui need autod veel uued olid, kestis seegi mitusada tuhat muretut ja reibast kilomeetrit.

Ilmselgelt on aga E39 mudeli "maasikad ja vahukoor" just M57 koodiga 2,5 ja 3-liitrine diisel. Sellesse traditsiooniliselt R6 valemiga aparaati on suudetud moodsa keskkonnajamaga liigselt rikkumata kujul pakkida kõik diiselmootori parimad omadused ja võib üsna enesekindlalt väita, et tegu on ühe autotööstuse läbi aegade parima diisliga üldse. Ta käib vaikselt ja kõigil pööretel ilusti, on võimas, uskumatult ökonoomne, vaatamata puuduvale tahmafiltrile ei tekita nähtavaid heitgaase ning vähegi mõistliku hoolduse ja eemaldatud pöördklappide korral elab meid kõiki üle. Ja isegi rikke korral ei jäta ta sind üldjuhul kunagi teele. Sel mootoril võib mõni pihusti mitu tuhat kilomeetrit tuksis olla, aga ta toob sind ikkagi koju ära ning see on haruldane voorus, mida peaaegu ükski moodsam auto enam ei evi.

Eks varem või hiljem läheb iga asi katki, kuid E39 läheb hiljem ja kui minema hakkab, räägib sellest omanikule enamasti juba pikalt enne seda kui lusika lõplikult nurka viskab. Peab olema üsna tehnikavõõras, tundetu või ükskõikne, et seda mitte õigeaegselt märgata või sellest mitte hoolida. Seda autot on keeruline tappa ja ei ole haruldased juhtumid, kus käigukast või mootor lõpetab pärast väga paljusid kehvasti toimitud kilomeetreid ja aastaid töölepingu vaid seetõttu, et ammu puudunud hoolduse tõttu ei saanud ta filtritest õhk ega õli enam mingi jõu või valemiga läbi pugeda.

Ainus, mis ühe vana BMW puhul päriselt kurvaks võib teha, on rooste, sest nii meie kui me lähiriikide kliimas ehk "parasvöötmes" ei ole mingi ime kui 20 aastat vana 5-seeria masina küljekarbid on nii otsas, et autot ei saa enam tungrauaga tõsta või sajab vesi puuduva pleki tõttu mitmelt poolt salongi ja pagasiruumi. Mis parata - igal poliitikul on oma luukere ja igal kangelasel oma nõrkus.

Sellele vaatamata on E39 mäekõrguselt ilusamini ja kvaliteetsemalt teostatud auto kui temalt teatepulga üle võtnud E60, aga mõjub paljusid detaile vaadates ja katsudes isegi kallimalt kui E65 kerega 7-seeria. Ja päris kindlasti mõjub E39 traditsiooni ja ajatut ilu hindavale silmale ka kujustuse osas kaunimana kui järgmise põlvkonna 5-seeria või eelmainitud 7-seeria autod.

Periood, kus härrasmees või prouasnaine soetas kõrgema keskklassi auto ja soovis, et see oleks nii ilus ja hea kui vähegi võimalik, kuid ei karjuks tänaval "vaata, vaata, vaata mind!", lõppes BMW jaoks 1998 aastal viimase pääsukesena ilmunud E46 kerega 3-seeria järel ja seetõttu ei saanud järgmiste põlvkondade 5-seeria omanikud enam nii märkamatuks jääda.

Kui E39 eest veel liisingut maksti, heitsid paljud, nende hulgas ka siinkirjutaja, ette, et see auto on liiga ümmargune ja ludu. Selles puudus E38 kerega 7-seeria sihvakus ja elegants ning samas ka E46 kerega 3-seeria konkreetsus ja karisma. 5-seeria näis neist kolmest kuidagi kõige õnnetum ning oma peaaegu täiuslikult igava disaini tõttu mugav ja lihtne nagu kulunud seep. Tundus uskumatu, et see auto võiks kunagi silma torgata või huvitavaks muutuda.

Kui lollid ja pimedad me olime!

Me ei saanud arugi, et E39 on intelligentne, tagasihoidlik, soliidne, viisakas ja lihtsalt ilus ilma igasuguste liialdusteta. Ta on nagu see vaikne ja kena poiss koolis, kes diskodel ei käinud, aga kes ikkagi kõigile tüdrukutele silma jäi.

Noore klassikuna on E39-s olemas kõik mugavaks kooseluks vajalik ja samas ei ole temas midagi põlastusväärselt kaasaegset. Ta ei ole küürakas nagu teda ümbritsevad esiveolised "maasturid" ja samas kindlasti ei ole ta ilueedi, kelle võltsi naeratuse taga puudub sisu. Ta ei ürita sportlase kombel pidevalt trenni teha, ei vilguta müügimehena igal võimalusel oma pleegitatud hambaid ega määri sulle pähe uut nutitelefoni. Tal ei ole napilt pahkluuni ulatuvaid viigipükse, viltust soengut ega muid häirivaid veidrusi.

Ta ei aja sind kunagi närvi!

Kui Supermees oleks auto, oleks ta ilmselgelt E39, sest soliidselt tagasihoidliku välimuse all peitub päriselt kangelane, kes suudab särgivarrukaid üles käärimata teha tippsportlase soorituse, võluda lähemal tutvumisel iga mehe või naise, hoolitseda kõigi praktiliste vajaduste eest ning pidada isegi väärkohtlemise korral vastu kõik väljakutsed. Ja kui ei oleks seda ühte ehk krüptoniidina mõjuvat roostet, ei olekski tal tõsiseltvõetavaid nõrkusi.

Sellised peaksidki autod olema.