"Kui mul oleks vajadusel kasutamiseks ka töömasin, siis ma muud autot ei omakski," ütles mu vend kunagi WhatsAppis kabriolettidest vesteldes ja sellest juhuslikult õhku visatud lausest sai alguse mu seni kõige pikaajalisem eksperiment, mille käigus pidi selguma, kas kabrioletiga on ka tegelikult võimalik Eesti kliimas ja teedel igapäevaselt koos elada ja sealjuures õnnelik olla.

Kabriot ostes tekib nendega vähe või üldse mitte kokku puutununa mitmeid õigustatud küsimusi. Kuna aastate jooksul on sedasorti autodega veidi kogemusi tekkinud ning talveeksperiment samuti teostatud, üritan oma subjektiivsed tähelepanekud kirja panna. Isegi pealiskaudselt kirjutades tuleb sellest aga päris pikk jutt.

Millise kabrioga ma igapäevaselt hakkama saan?

Pidevaks kasutamiseks on enamasti mõeldav vaid vähemalt neljakohaline sõiduk ja see muudab otsustamise lihtsamaks, sest kõik ilusad, aga väga piiratud tarbimisväärtust pakkuvad mudelid, nagu BMW Z4, Audi TT, Mercedes SLK või SL langevad kohe konkurentsist ja neid ei pea siis isegi kaaluma.

Samuti muudab valiku lihtsamaks siinkirjutaja veendumus, et kabrio puhul on pehme katus ainuõige valik, sest see on kergem, võtab ilusamaid ja mugavamaid autosid disainida võimaldades vähem ruumi, on praktiliselt hooldusvaba ning ei nõua ka õnnetuse korral nii palju rihtimist ja väljaminekuid kui jäikadest detailidest koosnev raske ja kallis kaadervärk. Pehme katuse puudumine välistab E93 kerega 3-seeria BMW, pehme katusega suurepärane vanem mudel ehk E46 kerega auto on me peres juba olnud ja kuigi Audi on ka alati ilus ja hea, on ta siinkirjutaja jaoks võibolla natuke liigagi ilus.

Välistades omakorda kõik, mis ei ole Saksa preemiummargid, jääb seega tõsiseltvõetavana sõelale veel vaid Mercedes, mille mudelivalikust leiab nii häid kui suurepäraseid kabriolette läbi aastakümnete.

Kui pühapäevaauto võib vabalt olla bensiinimootoriga, siis mõistlikud igapäevasõidukid on kahtlemata diislid, sest nendega peab saama soovi korral palju sõita ja pikki vahemaid läbida. Diisekabrio võib esimese hooga natuke imelik näida, aga soov katuseta sõidukit ka päriselt kasutada muudab diiselmootoriga lahtise auto automaatselt parimaks valikuks.

Õnneks on Mercedes peaaegu alati häid diisleid toota osanud.

Juba selle mudeli esitlemisest saati olen tahtnud kunagi 209 kerega Mercedes-Benz CLK-d omada, kuid garaaž ajab autodest ammu üle ääre ja veel ühe talvel seisva sõiduki lisaks ostmine tundus rumalusena. Kui aga fookust muuta ja võtta eesmärgiks kabriot nii suvel kui talvel kasutada, on lugu hoopis teine. Siis ongi see ju pärisauto, mis pargib aastaringselt õues ja teeb kõike, mida muidu teeks mõni sedaankerega masin. Ja sedasi tekib sellele rumalusele teatav õigustus!

Seega tuli vaid sobiv 320 CDI mootoriga CLK koju tuua ja selline ta sai - hall, metallik, diisel, nagu ühele pereautole kohane.

Et väljakutse liialt lihtne ei oleks, olid autol Eesti tee- ja talveolusid arvestades all ebamõistlikult suured ja sportlikult madala rehviprofiiliga originaalveljed ning Sport paketi veelgi sportlikumaks muutmiseks oli eelmine omanik lisanud H+R sportvedrustuse, mis ta sedavõrd madalaks muutis, et eraldasin koheselt mõttes igaks juhuks järgmisse kevadesse teatud eelarve teise esistange hankimiseks ja värvimiseks. Ei tundunud usutav, et ma selle auto stanget talve jooksul mõne ootamatult teele ilmuva jääkamaka tõttu pilbasteks ei sõida.

Aga esialgu oli alles kevad ja ees mitmeid kuid, mille jooksul muretult Eesti suve nautida.

Kas kabrioletti on ebamugav igapäevaselt kasutada?

Jah ja ei. Oma pikkade uste tõttu on see linnakasutuses ja kitsastes kohtades parkimisel sama ebamugav kui suvaline kupee, kuid kupeekerest pisut ebamugavam on neljakohalistel autodel just tagaiste. Kokkuvolditud katus nõuab ruumi ja seega on ilusa keredisaini huvides kabriolettide tagaiste enamasti üsna lühike ning püstise seljatoega, mistõttu täiskasvanu jaoks on sellel pikki vahemaid läbida pigem ebamugav ja tüütu.

Katuse mahutamiseks on sama margi ja mudeli kupeekerest kindlasti natuke väiksem ka kabrio pagasiruum. Samas on kinnise katuse korral see ikkagi päris suures osas kasutatav ja võimaldab vabalt igasugust üldlevinud kola vedada. Kui autol on lisaks haakekonks, saab tõsisemad transpordimured ka tanklast laenutatava järelkäru abil kindlasti lahendatud.

Sarnaselt kupeekerega autodele ulatab Mercedese kabrio nii juhile kui kaasreisijale autosse istudes turvavöö kätte. Esialgu näib olevat tegu maru elegantse funktsiooniga, kuid linnas pidevalt autosse istudes ja uuesti väljudes muutub see pikapeale päris tüütuks. Samas, on see lahendus peaaegu kõigil kaheukselistel Mercedestel (ja mitte ainult) sarnane ning kui autosse tuleb vaid paar korda päevas istuda, on ta ilmselt mugav.

Täiesti ootamatut ebamugavust võib aga põhjustada asjaolu, et teatud mudelitel (näiteks Mercedes CLK-l või Audi A4) ei ole võimalik esiistmete seljatugesid päris lamavasse asendisse lasta. Pikal teekonnal autos magamine või niisama pruudiga amelemine on seega natuke tülikas, kuid see on üsna spetsiifiline probleem, millest enamusel omanikest ei ole sooja ega külma.

Pisut ebamugav on ka tõsiasi, et pika eluea huvides on mõistlik pehmet katust enamvähem puhtana hoida, kuid linnud ei pruugi alati sama meelt olla. Linnuväljaheide on söövitav ja nii nagu auto värvkattele, võib see ka katusematerjalile jälje jätta. Sellest tulenevalt tekib pealetükkiva elurikkuse tingimustes veidi sagedamini vajadus autot pesta. Aga lisaks otsestele motivaatoritele on olemas ka kaudsed. Ilusat autot omades tahad teda nagunii puhtana hoida ja seetõttu võib kabriot igapäevaautona kasutades ta pesemisele aasta lõikes veidi rohkem aega ja raha kuluda kui mõne täiesti külmaks jätva üleni plekist ja klaasist auto puhul.

Seega teatud aspektides on kabriolett tõesti pisut ebamugavam, kuid kui eeltoodu liialt ei häiri, on tegu tavaautoga üsna sarnast kasutusmugavust pakkuva tootega.

Teisest küljest on kabrio tavaautost märksa mugavam just suvel ja lahtise katusega, sest sellest paremat tahavaadet ei ole manööverdamisel võimalik soovida ning autosse sisenemiseks ja sellest väljumiseks ei ole tarvis kummarduda või katuseraamist mööda pugeda.

Kas kabriokere tuule- ja maanteemüra on suur?

Ei. Korraliku katusega ja vähegi kaasaegsema auto puhul ei ole kinnise katusega liikudes tuulemüra suurem kui liisingulõpu Škodas ning ka kiirusel 140 km/h saavad reisijad omavahel häält tõstmata vabalt vestelda. Sellega kannatab vabalt tundide kaupa kiirteel sõita ja samal ajal kenasti raadiost muusikat kuulata. Müra pärast ei pea üldse muretsema ning isegi Eesti kontekstis täiesti mittelegaalsed sõidukiirused ei ole kuni paarkümmend aastat vanadele pehme katusega kabriolettidele mingiks väljakutseks.

Kas lahtikäiv katus koliseb ja nagiseb?

Ei. Korras katus ei kolise ühelgi juhul ega ühestki august läbi sõites ning ka naginaid ei ole kindlasti sellisel määral, et see häirida suudaks. Viimased paarkümmend aastat on juhtivate autotootjate tehnoloogiline tase olnud nii hea, et kabriolettkerede jäikus ei jää sedaanide omale eriti alla, mistõttu salong ei hakka ka Eesti teedel märkimisväärselt nagisema. Samuti on kvaliteetsed katused konstrueeritud selliselt, et nende detailid ja sulgumispinnad on praktiliselt lõtku- ja müravabad. Kuigi mõningaid nakse kostab suletud katusega kehval teel sõites kindlasti, ei ole üldine foon suurem kui vedelama kerega või hooldamata nahksalongiga tavaautos ja olukord on kindlasti parem kui mõnes lodeva pakiruumiluugiga universaalis.

Kas autos on vihmaga märg?

Ei. Ka korraliku katuse puhul võib mõni tilk vett aknaklaaside vahelt näiteks pesulas või väga imeliku suunaga vihmavalingute korral aegajalt salongi pääseda, kuid üldjoontes on kabriod tavaautodega igati samaväärsed ja niiskusele ei pea üldse mõtlema. Tõsi, kui autot väga harva kasutada ning väljas kestavad pikalt sajuilmad, on niiskust kindlasti pisut rohkem ja auto salong ning klaasid vajavad siis sõidu alustamisel kauem aega täielikult kuivamiseks, kuid kui masinat nädalas korragi näiteks tunniajaseks sõiduks kasutada, on salong alati täiesti kuiv ja niiskusetase sedaan- või universaalkerega autost eristamatu. Kindlasti aitab sellele kaasa alati sisselülitatud kliimaseade, mis kuivatab õhku, ent seegi ei erine tavaautost ja ilmselt ei osta tänapäeval peaaegu keegi igapäevakasutuseks kliimaseadmeta autot ning ei lülita seda ka kunagi välja.

Kas autopesu on tülikas?

Ei ole. Korraliku pehme katusega ja klaasist tagaaknaga auto pesemine ei erine peaaegu üldse kõigi teiste autode pesemisest ning kuigi siinkirjutaja ei külasta ühegi sõidukiga peaaegu kunagi harjapesulaid, ei keela autotootjad seda tänapäeval isegi kabriolettide puhul, sest katusematerjalid on nii tugevad ja kulumiskindlad, et midagi erilist ta hoidmiseks ei olegi tarvis teha. Mõistagi ei tasu survepesuriga tihendite ja liitekohtade suhtes imelikes suundades möllata ja katusematerjali väga suure survega ning lähedalt töödelda, sest sellele ei vaataks hästi isegi auto värvkate, struktuursest materjalist rääkimata. Muus osas on aga pesemine täiesti tavapärane protsess ja mingiteks erivahenditeks või -toiminguteks puudub igasugune vajadus.

Ainus, mida autopesu järel teha tasub, on enne katuse lahti tegemist lasta sel rahulikult ära kuivada, sest voltides on materjal siis kergem ning kompaktsem ja kokkupakituna ei saaks see ka edasi kuivada. Seega autopesu tülikaim osa on hoopis see, et pesulast tulles ei saa kohe katust avada ja tuleb veidi aega kinnises autos sõita.

Kas katusehooldus on tülikas või kulukas?

Aus vastus on, et ei tea, sest nende 8 aasta jooksul, mil lahtikäiva katusega autosid omanud olen, ei ole mingiks hoolduseks kordagi vajadust tekkinud. Ilmselt tasub hooldamise osas uskuda autotootja soovitusi kui selliseid leidub. Samas näib, et vähegi kaasaegsemad kabrioletid on praktiliselt hooldusvabad. Mõned autotootjad ja katusematerjalidega tegelevad töökojad soovitavad isegi udupeenetest katusekanga impregneerimisvahenditest hoiduda, sest kuigi vesi koondub ainega töödeldud katuse pinnal küll mullideks ja jookseb maha nagu võluväel ning tekitab tunde, et katus peaks niimoodi veelgi kauem kestma, muudavad sedasorti kemikaalid pikapeale kangakiud ja tihendite pinnad hoopis vähem elastseks, lisavad katuse voltimisel pingeid ja hõõrdumist ning võivad sellest tulenevalt rohkem kahju kui kasu tuua. Puhtus ja mõistlik kasutamine on alati parem kui liigne muretsemine või ebakorrektselt teostatud hooldused.

Kas pehme katus kulub kiiresti?

Kindlasti mitte. Levinud arvamus, et pehme katuse materjal on kuidagi kehvem või lühema elueaga kui kõva katuse oma, pärineb aastakümnetetagusest ajast ja ei vasta ammu tõele. Isegi peaaegu olematu hoolduse, kuid piisavalt puhta keskkonna tingimustes ehk Lääne-Euroopas on need autod sõitnud 15 või enam aastat ja nende originaalkatus ei näita mingeid tõsiseltvõetavaid kulumise märke. Sageli on selle aja peale enamus auto kerepaneelidest ammu üle värvitud ja seetõttu võib kabriokatuste vastupidavuse ees vaid sügava kummarduse teha ning neid siis vajadusel mõnekümne aasta tagant ka värskendada kui selleks tõesti vajadus peaks tekkima.

Kas kabriot on võimalik talvel autona kasutada?

Esialgu kartsin, et võibolla valisin oma eksperimendi jaoks liialt lihtsa talve, sest Eestis ei tea ju kunagi, kas Tartu Maraton toimub või on ilm kogu talve kestel jaanipäevaga sarnane. Vaevalt jõudsid sellised mõtted tekkida kui saabus lumetorm Birgit ja ilm muutuski päriselt nii talviseks ja lumerohkeks nagu ta olema peab.

Olin masina madalust ja rehvide laiust natuke peljanud, kuid hämmastaval kombel ei jäänud see Lääne-Euroopa M+S rehvidega varustatud 18-tolliste ratastega ning umbes 8 cm kliirensiga auto talve jooksul kordagi kuskile kinni. Tõsi, hea harjumus on enne ära parkimist ka lahkumine ette planeerida ehk jäljed edasi-tagasi sisse sõita. Suuremalt jaolt näis aga aitavat erakordselt hästi ja mõneti difrilukuna toimiv veojõukontroll, mis autol alati optimaalselt liikuda lubas. Tuleb siiski tunnistada, et korra näisin juba päris hädas olevat ning pidin mu pusklemist märganud ja autole abivalmilt lükkamiseks läheneva lahke inimese minema peletama, sest väljakutse on väljakutse ja pidin ju ise hakkama saama. Saingi!

Talvekogemuse kõige ebameeldivamaks ja üldse mitte üllatuseks osutus tõsiasi, et nii kupeede kui kabriolettide küljeaknad, mis iga ukse avamise korral elektriliselt väikese nõksu alla ja üles teevad, ongi talvel kehvad. Korraliku jääkihi alla külmudes ei liigu aken kuskile, mistõttu ukse saab küll kenasti lahti, kuid päris kinni enam mitte. Paaril korral tuli seetõttu esimeses lukuastmes irvakil uksega terve linn enne läbi sõita kui klaas piisavalt ära sulas ja jälle oma tavapäraste nõksude abil ukse korralikult sulgeda lubas. Võibolla on maailmas selle vastu rohtu, kuid laisa autoomanikuna ei kasutanud ma olukorra parendamiseks mingeid kemikaale ega muid vahendeid. Isegi talvel saab selliste akendega autoga kenasti hakkama, aga mõned korrad oligi ta täpselt nii palju sedaanist ebamugavam nagu arvata võis.

Kuna tegu oli ikkagi eksperimendiga, ei saanud kuidagi tegemata jätta ka lahtise katusega jäärajal sõitmist. Mõistagi tuli selleks katus alla lasta ja hiljem korralikult sulanuna taas sulgeda soojas garaažis ning üritus kestis seega peaaegu kogu lühikese talvepäeva, aga kokkuvõttes oli see nali igati tegemist väärt. Südatalvel lahtise katusega liigeldes on olukorra jaburust arvestades lihtne tuju üleval ja südant soojana hoida ning kaasliiklejate reaktsioonid seda lollust nähes on samuti homeeriliselt naljakad.

Nii imelik kui see ka ei ole, ei kohtunud ma talve jooksul kordagi teele ilmuvate jääkamakate ega külmunud lumevallidega ning kevadel vajas auto vaid pesu ja puhastamist.

Kokkuvõttes oli väga äge talv ja suure tõenäosusega tuleb neid kabriolettidega ka tulevikus, sest pole tõesti praktiliselt vahet, kas auto katus käib lahti või mitte ja seda omadust võib käsitleda sisuliselt sarnase kupeemudeli lisavarustusena.

Mis selles kabrios siis nii ägedat on?

Ma ei tea, aga mulle tundub, et kõik.

Kui kabriot kasutada igapäevaset, kaob peagi tunne, et alati peaks justkui tahtma lai naeratus näol avatud autos ringi sõita. Selleks ei ole mingit vajadust ja lahtikäiv katus muutub sama tavapäraseks lisavarustuseks nagu elektriaknad või katuseluuk - kui on tuju, saab selle lahti teha ja kui mitte, on ta auto nagu miljonid teised. See muutub võimaluseks nagu külmkappi varutud jäätis, mida iga päev ju süüa ei soovi, aga mis on olemas kui selleks tuju tekib.

Iga viieminutilise sõidu jaoks ei ole mõtet katusega veiderdada. Kiirel maanteesõidul ei ole samuti enamasti mõtet suletud salongi vaikust tuulevihinatega asendada. Kui väljas on liiga külm või kõrvetav päike, ei ole kindlasti mõtet enda olemist ebamugavamaks muuta.

Kinnise katusega kabrio on igati tavaline auto, mille kliimaseade ja raadio töötab su kõrval foori taga tiksuva Škoda omaga sama mõnusalt ning mis pakub lisanaudingut just neil hetkedel, mis selleks kõige paremini sobivad ja meele rõõmsaks teevad. Ja kui auto on kasutusel igapäevaselt, tekib unikaalne võimalus neid hetki iga jumala päev kõigi muude tegevuste kõrval ära tunda ja kasutada ning sõiduks ei ole mingit vajadust põhjuseid otsida või õiget ilma oodata.

Sedasorti auto sobib kõigeks ja see, mil moel ta täiskasvanud inimesele mõjub ja kui palju lihtsat rõõmu tekitada suudab, on asendamatu. Neid hetki ei ole kogu aeg ja üldsegi mitte vaid suvel. Neid tekib kabrioga sõites iga natukese aja tagant aastaringselt ja nad on kuidagi nii tugevad, et lähevad hinge ja jäävad võibolla meelde kogu eluks.

Isegi kui tähelepanu tavaliselt veidi häiriks, teeb valgusfoori juures tee ületamist ootavate algkoolipoiste suust vaimustusega hüütud "ilus auto!" kuulmine ju isegi meesterahval tuju täiesti iseenesest heaks.

Ja on kirjeldamatult joovastav suve lõpus ritsikate sirina saatel käänulisel maanteel kuhugi kiirustamata sõita ja tunda küntud mulla, niidetud heina ja lahkuva suve melanhoolset lõhna, ikka veel suviselt soe päike ja tuul nägu paitamas ja juukseid silitamas.

Hinge tekib nii magus ja meeldiv tunne, et kahju on autost väljuda kui ära parkinuna katusele langevate vihmapiiskade krabinat kuuldes kerkib silme ette mälestus sellest, kuidas lapsena vaikselt telgis lamasid ja täpselt sedasama rahustavat heli kuulasid.

Ja on fantastiliselt ilus ning lapselikku vaimustust tekitav lumetormile järgnenud päeval väikesel lahtilükkamata maanteel hooga läbi teele tekkinud pehmete tuisuvaalude sõita, lumi üle kapoti ja esiklaasi lendamas.

Lihtsalt hämmastav kui palju väikeseid ägedaid rõõme on täiskasvanu elus kuidagi ära unustatud ning kui õnnelikuks teeb nende ootamatu kogemine. Ma ausalt ei kujuta suve vaid kinniste autodega enam hästi ette, sest tundub vaimselt nii rõhuv pugeda ideaalsel 23-kraadise õhutemperatuuriga päeval madalasse ja piiratud väljavaatega karpi kui su ümber on päike, linnulaul, niidetud heina lõhn ja piiritu sinine taevas.

Kes seda kõike kogenud ei ole, ei saa arugi, millest ta ilma on jäänud ja kes on, ei oska enam kuidagi teisiti.